Minu mälestused I-II. Eesti mälu – Mari Raamot

Seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naiskodukaitse liikumise alusepanijaid Mari Raamot sündis 6. augustil 1872 Viljandimaal Tarvastu vallas Kitsi taluperemehe tütrena. Tema õde oli laulja ja pedagoog Aino Tamm, vend tuntud metsasarvemängija ja muusikategelane Jaan Tamm.

Tema mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. a., valmistades ette 265 haritud noort perenaist. Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati, hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine 1927-1936, kodutütarde liikumise asutajaid. Septembris 1944 põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi Ameerikasse. Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis.