Andres Raidi raamatu "Sektist parteiks. Müüdid võimu teenistuses Eestis" kaanel märgib (:)Kivisildnik järgnevat:

"Ei ole midagi uut siin võõra võimu all - hipide seksuaalrevolutsioon on hlõstide orgiate paroodia, sooneutraalsus on skopetsite sekti enesekohitsemine uues kuues, abordikultus on hlõstide laste ristimisejärgne uputamine ja abieluvastast võitlust homoseksuaalse lodevuse abil tundsid juba Moraavia vennad.

Veganlus, metoodiline qjupesu, kommunistlik luulusüsteem, totaalsed valed, metsikused ja tapatalgud, see kõik on klassikaline sektantlus, mis aegade muutudes on võtnud poliitiliste liikumiste kuju.

Sektantide meetodid ei ole muutnud, võõraste eeskujude järgi, rikaste ning mõjukate mahitusel ja hallide masside jõuga viiakse ellu üks hullus teise järel, selline oli Eesti aastasadade eest ja selline on ta ka täna.

Kui Tammsaare oleks sektantide alatute sepitsustega sama hästi kursis kui hr Raag, oleks ta kirjutanud: “Tee tööd ja palveta, siis tuleb ka orgia.”

Raivo veetis 32 aastat oma elust vanglas ja seal vaid kinnistus arusaam selle kohta, et ka kirjutamata reeglid on täitmiseks ja sõna maksab. Maksavad kokkulepped, ka need, mis pole paberile pandud. On olemas ühiskondlikud lepped ja pole tähtis, kui suur on see ühiskond, kes just sellise eluhoiaku on võtnud. Raske pole sageli niivõrd füüsiliselt, kuivõrd vaimselt sulanduda uuesti maailmas, kus kõik on otsekui vastupidi – lubadustest pole vaja kinni pidada, varastad kellegi paljaks ja vastust ei pea hea advokaadi või vajalike sidemete olemasolul üldse kandma, omaenda ja kaaslaste au eest seista ei tohi. Bürokraatia on masin ja ametnik on tõlk, kõik on suhteline ning täna nii ja homme on naa – kõik noogutavad üldisele põhimõttelagedusele tuttavlikult kaasa ja seda Calderon de la Barca „Suurt Maailmateatrit“ ei mäleta enam keegi.

Autor: Andres Raid