"Põrgupõhja uus Vanapagan" on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

…  «See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud – hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha – sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead.»
«Küllap vist.»
«Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?»
«Aga kui ma olen Vanapagan,» vastas Jürka.
«Peab siis Vanapagan õndsaks saama?» ...

Raamat sarjast A. H. Tammsaare teosed

Käesolev Anton Tammsaare romaan on sobiv näide selle kohta, kuidas heas stiilis kirjutatud töö saab haaravaks lugemismaterjaliks mistahes teema ja mistahes kirjanduslike motiivide puhul. Ridade vahel sädelev huumor ja siin-seal lööv satiir teevad nauditavaks pisemategi detailide käsitluse. Igal sammul on tunda vilunud vanameistri kätt.

Anton Hansen Tammsaare romaani tegevus toimub 1920ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse Erikasse. Et nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda…

Käesolev romaan on sobiv näide selle kohta, kuidas heas stiilis kirjutatud töö saab haaravaks lugemismaterjaliks mistahes teema ja mistahes kirjanduslike motiivide puhul. Ridade vahel sädelev huumor ja siin-seal lööv satiir teevad nauditavaks pisemategi detailide käsitluse. Igal sammul on tunda vilunud vanameistri kätt.

Anton Hansen Tammsaare romaani tegevus toimub 1920ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse Erikasse. Et nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda…

Anton Hansen Tammsaare mõlemad näidendid kuuluvad eesti draamakirjanduse põhivara hulka.
"Juudit" ilmus esmakordselt aastal 1921, viimistletud kujul teist korda aastal 1936. Näidendit on aastakümnete jooksul mitmeid kordi Eesti teatrites lavastatud.
"Kuningal on külm" ilmus esmakordselt aastal 1936.

"Põrgupõhja uus Vanapagan" on Anton Hansen Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

...

«See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud - hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha - sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead.»
«Küllap vist.»
«Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?»
«Aga kui ma olen Vanapagan,» vastas Jürka.
«Peab siis Vanapagan õndsaks saama?»

...

Anton Hansen Tammsaare paremaid artikleid iseloomustab silmapaistev vaimukus ja elavus, satiiriline suhtumine igasugustesse negatiivsetesse nähtustesse, nii et need kirjutised haaravad lugejat mõnikord enam kui hea ilukirjanduslik teos.

• Sõjamõtteid
• Inimene ja usk
• Inimene, tsivilisatsioon ja kultuur
• Kirjanik ja ühiskond
• Kirjanduslikke probleeme ja portreid
• Retsensioone
• Teatrikirju

Raamat sarjast A. H. Tammsaare teosed

Sisukord:

• Kaks paari ja üksainus
• Vanad ja noored
• Uurimisel
• Raha-auk
• Meie rebane
• A. H. Tammsaare jutustused (H. Puhvel)
• Bibliograafilisi andmeid

Raamat sarjast: A. H. Tammsaare teosed