Ema istub klaveri ees ja mängib videvikus.
Väljas platsil, üsna aknaruutude taga hõljub udu. Nurk klaveri taga on pime ja salapärane, seal kükitab laps. Ines, ta võib helisid kuulda ja ühtlasi näha. Need langevad klahvidelt kui pehmed, helerohelised lindid toa hallusesse, segamini põimunud, siidise läikega, otsekui naerupuhangud siit-sealt. Klaver värahtab. Ina liibub põsega vastu puud: klaver on elav. ... Siis on muusikal lõpp ja Ina kukub uimasena vaibale.
«Ina? Mis sa teed seal?» küsib ema ja pöördub kägiseval klaveritoolil pooleldi toa poole, valge näo ja valgete kätega, võõraste silmadega.
«Tantsin, ema, oo kui ilus oli, mis sa mängisid - see mets ja täht ja kõik -»...

Ulle istus kõnniteeäärel ja vaatas oma rentslis asetsevatele jalgadele. Vähe aja eest oli tugevasti vihma sadanud, õhk oli veel külm ja karge, suured pilverünkad ruttasid üle taeva, tänavakivid läikisid veel vihmasajust ja hall vihmavesi jooksis vulisedes üle Ulle jalgade järgmise restkaevu juurde. Ulle nägu oli tõsine ja rahulik; võib-olla näisid jalad talle endale laevadena jões või kaljudena meres. Või kaladena, loomadena, uppujatena. Või ehk olid nad hoopis võõrad, tundmatud olendid rahutus voolus. Samal ajal kui ta jalgadega vees solistas, läks üks preili maja esimeselt korruselt mööda.
«No oled sina aga kena,» ütles ta ja jäi seisma, «kuidas su nimi on?»
«Ulle,» ütles Ulle.
«Tead sa ka, kui vana sa oled?»
«Sain viis,» vastas Ulle vastumeelselt ja ärritatult.

Vicki Baumi romaan räägib grupist inimestest, kes on omavahel võõrad, kuid keda ühendab see, et nad peatuvad peenes Berliini hotellis Grand Hotel. Igal neist on oma elu ja oma mured ning romaani käigus saavad nad üksteisega lähedasteks.