Elasime Narva agulis üksteise kukil, naabrite leivakappi ja särgikaelusesse kiigates. See oli käesoleva sajandi kolmekümnendatel aastatel ja enne seda. Ja sündis see vist jumala enda tahtel, et minu vaarisa Peterburist mitte Pariisi ei sõitnud ega Elysee´ äärde kivimaja ei ehitanud, vaid Narva peatuma jäi. Seal, Kreenholmi vabriku lukksepatöökojas viilis ta terast ja rauda pensionileminekuni välja. Sellepärast tema järglastestki narvakad said.