The post Thérèse Raquin – Émile Z… appeared first on Vaimuvara.

Kuigi “Nana” tegevustikust suurem jagu areneb Nana elu- ja magamistoa intiimsustes ning Nana ümber herilasparvena tiirlevate meeste armukihu ei näi ruumi jätvat millekski muuks, ei huvitanud eraelu Zolad põrmugi. Tema peasiht oli analüüsida teadlase-arsti kombel ühiskonna ihu, paljastada selle vigasuse lätted ja äratada vaim uuele teadvusele.

... Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-). Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus. ...

... Nana jäi üksinda küünlavalgusele lebama. Ta näost oli järel limane, verine tomp, nagu kühvliga padjale visatud roiskuv lihakänts. See oli üleni kaetud rõugekärnadega. Tihedalt kobarduvad närtsinud ja pehmunud porikarva villid meenutasid hallitanud kõdu. Näojooni polnud selles vormitus sogas enam tunda. Vasakust silmast oli säilinud vaid mädane lohk, paremast mustav auk. (–-) Venus oli lagunemas. Nagu oleksid mikroobid, mida ta rentslis vedelevailt raibetelt korjas, nakatav ferment, millega ta terve rahva oli mürgitanud, lõpuks temas endas välja löönud ja ta näo mädandanud.
Tuba oli tühi. Bulvarilt uhkas ahastav karje, paisutades kardinat: «Berliini! Berliini! Berliini!»

Esimene tsitaat pärineb lääne kuulsaima naturalistliku kirjaniku Émile Zola kõmuromaani «Nana» algusosast, teine lõpust.

The post  Nana – Émile Zola, 1976 appeared first on Vaimuvara.

Naturalismi pitserit kandev teos algab noore töötu Étienne Lantier' tööleasumisega Montsou kaevanduslinnas. Seal armub ta Catherine'i, kes töötab samuti kaevanduses. Zola toob sisse pärilikkuse. Étienne on kuuma verega ja õhutab töölisi mässule. Algab streik...

The post Söekaevurid – Émile Zola… appeared first on Vaimuvara.

Naturalismi pitserit kandev teos algab noore töötu Étienne Lantier' tööleasumisega Montsou kaevanduslinnas. Seal armub ta Catherine'i, kes töötab samuti kaevanduses. Zola toob sisse pärilikkuse. Étienne on kuuma verega ja õhutab töölisi mässule. Algab streik...

Raamat kuulub sarja: Eesti Päevalehe romaaniklassika 39

The post Söekaevurid. Eesti Päevalehe r… appeared first on Vaimuvara.

Nana oli pesunaise tütar, pärit ühiskonna põhjakihist. Selle vulgaarsust asub ta levitama ja selle kaudu sotsiaalse ebaõigluse eest kõrgkihile kätte maksma talle loodusest antud rassieelise – kauni ja ahvatleva ihu – toel ja tõukel.

Kuigi “Nana” tegevustikust suurem jagu areneb Nana elu- ja magamistoa intiimsustes ning Nana ümber herilasparvena tiirlevate meeste armukihu ei näi ruumi jätvat millekski muuks, ei huvitanud eraelu Zolad põrmugi. Tema peasiht oli analüüsida teadlase-arsti kombel ühiskonna ihu, paljastada selle vigasuse lätted ja äratada vaim uuele teadvusele.

… Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-). Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus. …

… Nana jäi üksinda küünlavalgusele lebama. Ta näost oli järel limane, verine tomp, nagu kühvliga padjale visatud roiskuv lihakänts. See oli üleni kaetud rõugekärnadega. Tihedalt kobarduvad närtsinud ja pehmunud porikarva villid meenutasid hallitanud kõdu. Näojooni polnud selles vormitus sogas enam tunda. Vasakust silmast oli säilinud vaid mädane lohk, paremast mustav auk. (-) Venus oli lagunemas. Nagu oleksid mikroobid, mida ta rentslis vedelevailt raibetelt korjas, nakatav ferment, millega ta terve rahva oli mürgitanud, lõpuks temas endas välja löönud ja ta näo mädandanud.
Tuba oli tühi. Bulvarilt uhkas ahastav karje, paisutades kardinat: «Berliini! Berliini! Berliini!»

Esimene tsitaat pärineb lääne kuulsaima naturalistliku kirjaniku Emile Zola kõmuromaani «Nana» algusosast, teine lõpust.

Raamat kuulub sarja: Eesti Päevalehe romaaniklassika 12

The post Nana. Eesti Päevalehe romaanik… appeared first on Vaimuvara.

Émile Zola viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.

«Nüüd tahan teile kirjeldada surma komöödiat, viimseid grimasse – kuidas lahkuvad lavalt selle maailma suured ja väikesed, rikkad ja vaesed ning milline nutukoor või naerupahvak neid saadab,» ütleb autor ise raamatu esmatrüki eessõnas.

Raamatu lõpust leiab Märt Väljataga saatesõna «Ääremärkusi ühele kirjanduslikule tanatograafiale».

The post Kuidas surrakse – Émile … appeared first on Vaimuvara.

The post Daamide õnn – Émile Zola… appeared first on Vaimuvara.