Läbi aegade saksa menukirjanikuna tuntud Erich Maria Remarque'i (1898-1970) romaan tema hilisloomingust. Siingi kohtame sõja jälgedest varjutatud elusaatusi, mille keskmeks on kopsuhaige Lilliani ja autovõidusõitja Clerfayti dramaatiline armastus. Lillian on kaunis ja noor ning aegamööda tiisikusse suremas. Siiski ei taha ta lõpetada oma elupäevi mõnes Alpides asuvas haiglas. Ta tahab näha Pariisi, Veneetsiat, elada kergemeelselt niikaua kui võimalik. Ta võib, ent ei pruugi reisides surra; enne minekut aga tahab ta veel täiel rinnal elada.
Autovõidusõitja Clerfayt õrritab saatust iga kord rajale minnes. Meest, kellel pole õnne suhtes mingeid illusioone, tõmbab tugevasti naise poole, kes suudab surmale naerdes silma vaadata. Nad moodustavad ebahariliku paari, elavad vaid käesolevas hetkes ega hooli tulevikust. See on täiuslik liit – kuni üks neist hakkab armuma.

Saksamaalt Teise maailmasõja ajal Pariisi põgenenud kirurg Ravic kohtab Pariisis teda kunagi piinanud Gestapo ohvitseri ning otsustab ta tappa.

Erich Maria Remarque'i ühes tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Tagasihoitud karjatus katkestas Ravici mõtiskluse. Lokaali oli vahepeal sisenenud paar naist. Üks neist, kes oma lilledega kaunistatud kübara kuklasse oli lükanud, viskas parajasti lauanoa käest ja astus aeglaselt trepist alla. Ta nägi välja kui õige heledanahaline neegritar ja oli kaunikesti purjus. Keegi ei takistanud teda. Kelner tuli trepist üles. Teine naine, kes ülemistele astmetele seisma oli jäänud, ei lasknud teda edasi. «Midagi ei ole juhtunud,» ütles ta kelnerile. «Midagi ei ole juhtunud.»
Kelner kehitas õlgu ja pöördus tagasi. Ravic nägi, kuidas punajuukseline nurgas püsti tõusis. Samal ajal läks naine, kes kelneri tagasi oli saatnud, kiiresti alla baari. Punajuukseline seisis liikumatult, käsi ümarate rindade vastu surutud. Ettevaatlikult ajas ta kaks sõrme laiali ja vaatas alla rinnale. Kleit oli mõne sentimeetri pikkuselt lõhestatud ja sõrmede vahelt haigutas haav. Ihu ei olnud näha, ainult lahtist haava rohelises, vikerkaarena veiklevas õhtukleidis. Punajuukseline põrnitses haava, nagu ei suudaks ta taibata, mis oli juhtunud.
Ravic oli instinktiivselt toolilt tõusnud.

Originaali pealkiri: Arc de Triomphe. Eesti keeles

Erich Maria Remarque sai maailmakuulsaks 1929. aastal ilmunud romaaniga «Läänerindel muutuseta». 1931. aastal ilmunud «Tagasitee» on otsekui ühenduslüli selle sõjaromaani ning 1956. aastal avaldatud «Musta obeliski» vahel. Esimesest maailmasõjast naasnud noored mehed otsivad tagasiteed eraellu, paljud neist ei oska uute oludega kohaneda. Nagu elus ikka, on neid, kes elavad igal ajal nagu kalad vees, ja teisi, kes ei suuda kuidagi kohaneda. Kohanemisraskuste kirjeldus ulatub mahedast huumorist traagikani. Lugeja leiab «Tagasitees» mõndagi, mis on tuttav «Mustast obeliskist». Tegevustik toimub ilmselt ühes ja sessamas linnas, on ühiseid tegelasi, on mõlemas romaanis korduvaid tegevusmotiive.

Saksamaalt Teise maailmasõja ajal Pariisi põgenenud kirurg Ravic kohtab Pariisis teda kunagi piinanud Gestapo ohvitseri ning otsustab ta tappa.

Erich Maria Remarque'i ühes tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Tagasihoitud karjatus katkestas Ravici mõtiskluse. Lokaali oli vahepeal sisenenud paar naist. Üks neist, kes oma lilledega kaunistatud kübara kuklasse oli lükanud, viskas parajasti lauanoa käest ja astus aeglaselt trepist alla. Ta nägi välja kui õige heledanahaline neegritar ja oli kaunikesti purjus. Keegi ei takistanud teda. Kelner tuli trepist üles. Teine naine, kes ülemistele astmetele seisma oli jäänud, ei lasknud teda edasi. «Midagi ei ole juhtunud,» ütles ta kelnerile. «Midagi ei ole juhtunud.»
Kelner kehitas õlgu ja pöördus tagasi. Ravic nägi, kuidas punajuukseline nurgas püsti tõusis. Samal ajal läks naine, kes kelneri tagasi oli saatnud, kiiresti alla baari. Punajuukseline seisis liikumatult, käsi ümarate rindade vastu surutud. Ettevaatlikult ajas ta kaks sõrme laiali ja vaatas alla rinnale. Kleit oli mõne sentimeetri pikkuselt lõhestatud ja sõrmede vahelt haigutas haav. Ihu ei olnud näha, ainult lahtist haava rohelises, vikerkaarena veiklevas õhtukleidis. Punajuukseline põrnitses haava, nagu ei suudaks ta taibata, mis oli juhtunud.
Ravic oli instinktiivselt toolilt tõusnud.

Originaali pealkiri: Arc de Triomphe. Eesti keeles

20. sajandi menukirjaniku viimane, juba pärast surma ilmunud romaan. Olustik põhineb kirjaniku enda kogemustel, mis ta sai pagulasena Ameerika Ühendriikides. See raamat räägib vaeste rikkusest ja rikaste vaesusest, armastusest ja kirest, pagulaste elusaatusest, kunstist ja kunstiärist. Hollywoodi filmitootmise tagamaadest ning paljust muustki.

Ühe hilinenud nooruse lugu. Inflatsioon. Raha läheb iga päevaga odavamaks. Ent kirev elu käib majandusliku surutise kiuste edasi. Matusetarvete äri ja vaimuhaigla on kaks peamist tegevuspaika. Üks kaasakiskuv olukord järgneb teisele, ikka parajalt iroonia. Sekka jagab kirjanik õpetusi, kuidas inflatsiooni ajal tuleb tegutseda, mida rahaga peale hakata, kuidas ära elada – tarkuseterad, mille väärtus on raha omaga pöördvõrdeline igal ajal. Raamatu õrnad armastus- ja ahastushetked vahelduvad lustlike ja irooniliste restorani- ja lõbumajastseenidega.

Erich Maria Remarque kaheosalise raamatu teine raamat.

Erich Maria Remarque romaan kujutab nende inimeste saatust, kes 1933. aastal pidid Saksamaalt lahkuma, kellel polnud dokumente ja elamisluba ja keda politsei saatis ühelt maalt teise. Viini ja Praha. Zürichi ja Pariisi vangimajad, katusekambrid, haiglad ja pargipingid olid nende peatuspaigad. Kõigest hoolimata ei puudunud selles rahutus elus ka armastus, mis kord viis hukatusse, kord andis võimaluse ellu jääda.

Tuntud saksa kirjaniku Erich Maria Remarque romaan sõjast, armastusest ja surmast. Teise maailmasõja kaevikuist tulnud saksa sõduri lühike puhkus kodumaal möödub nagu unenäos: seal on pommidest purustatud kodu ja teadmatusse kadunud vanemad, ootamatult kohatud kaunis tütarlaps Elisabeth ja äkki puhkenud armastus ning abielu, veendumus jätkuva sõja mõttetuses ja inimlik rahuigatsus... ning ometi jällegi rinne, kus sõda võtab oma.