The post Tarkus ja saatus – Mauri… appeared first on Vaimuvara.

…Inimeksistentsi põhiküsimused, millele Camus´ looming keskendub, on loomu poolest õieti niisugused, millele vistiti iial ei saagi lõplikku vastust anda. Võib-olla ei ole nad puhtfilosoofilises mõttes isegi täiesti korrektselt püstitatud. Ent need on igiinimlikud küsimused, mida ükski mõtlev ei saa päriselt vältida. Varem või hiljem, täiesti ettenähtamatul hetkel hoopis juhuslikus paigas võtavad nad äkki vormi, ja kui inimene nende eest lausa ei põgene, saadavad nad teda kogu elu. Milleks elada? Ja kui mitte millekski, siis vähemalt kuidas? Camus ise sattus nende küsimuste ette juba üliõpilaspõlves. Isegi kui me teda ei käsita elu ja surma põhiprobleemide viimseinstantsilise äraseletajana, suutis ta neid püstitada haarava selgusega ja oma kunstis eriliselt helisema panna.

Raamatu saateks

Kahekümnes sajand on juba nii vana, et võib paraja tõenäosusega ennustama hakata, mis siit kirjanduslukku läheb. Albert Camus (1913—1960), kelle loomingutee küll enneaegselt katkes, on tänases perspektiivis kahtlemata üks neid, kes on oma ajastusse sügava jälje jätnud. Pole kerge lühidalt ja ammendavalt seletada, mis jälg see õieti on ja miks see näib kustumatu. Aga Jean-Paul Sartre, Camus’ südamelähedane sõber ja vaenlane, kirjutas oma isemoodi kirjandusliku paarimehe mälestuseks niisugused read: «Tema kaudu ulatub meie aega see pikk moralistide rida, kelle looming moodustab prantsuse kirjanduse vahest kõige omapärasema koostisosa. Tema jonnakas, kitsapiiriline ja puhas humanism, nii range ja samas nii meeleline, peab väsimatut ebavõrdset võitlust meie päevade kujutu sündmuste-laviiniga. Ja teisest küljest, just oma põikpäiste tagasilükkamiste läbi jaatab ta otse ajastu südames — makjavelliste trotsides ja realismipuusliku kiuste — kõlbelise probleemi olemasolu.» Ühesõnaga, kui soovitakse selle kõrgintellektuaalselt hämara ja ometi jäljendamatult tabava formuleeringu üleseletamist: Camus on sellesama igivana prantsuse kultuuritraditsiooni jätkaja, mis lähtub juba Montaigne’ist ja Pascalist. Temagi loomingus sulanduvad kunst ja filosoofia kõlbeliselt meelestatud sõnumiks ja pingestavad vastastikku teineteist. Camus, nagu mõni teinegi sellest pikast moralistide reast õieti polegi päris filosoof, veel enam, pärisfilosoofid on tema filosoofiat koguni igamehefilosoofiaks liigitanud. Mõnes mõttes on neil õigus. Camus oli kunstnik ja mõtleja, kes juurdles inimeksistentsi kõige põhilisemate, igaühele mingil määral tuttavate paradokside kallal, keeldus kangekaelselt kõigist lohutustest, mida nende paradokside keerulised filosoofilised ja/või religioossed kaunistused pakuvad, ja püüdis oma otsingus lõpuni välja minna. Tõepoolest, kui elul ja kannatustel ei ole mingit lõplikku mõtet, kui ei ole olemas midagi peale selle üheainukese iseenesest mõttetu elu, kuidas siis ikkagi selle teadmisega elada? Ja kui väidetaksegi, et mingi mõte on, eks või siis alati küsida, mis on selle mõtte mõte, selle mõtte mõtte mõte ja nii edasi. Teeb ühe välja. Kõige algupärasem Camus’ juures oli vahest see, et ta üritas just inimese lootusetust nõrkusest surma ees tema tugevust teha. Ta üritas võimatut ja võib-olla sellepärast saavutaski ootamatult palju. Ta peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle1 mõttetuse vastu. Ja mingi nõiatrikiga tuletas ta kõigest sellest veel kõrge eetilise normi.

Inimeksistentsi põhiküsimused, millele Camus’ looming, sealhulgas essee "Sisyphose müüt" keskendub, on loomu poolest õieti niisugused, millele vististi iial ei saagi lõplikku vastust anda. Võib-olla ei ole nad puhtfilosoofilises mõttes isegi täiesti korrektselt püstitatud. Ent need on igiinimlikud küsimused, mida ükski mõtlev olend ei saa päriselt vältida. Varem või hiljem, täiesti ettenähtamatul hetkel, hoopis juhuslikus paigas võtavad nad äkki vormi, ja kui inimene nende eest lausa ei põgene, saadavad nad teda kogu elu. Milleks elada? Ja kui mitte millekski, siis vähemalt kuidas? Camus ise sattus nende küsimuste" ette juba üliõpilaspõlves. Isegi kui me teda ei käsita elu ja surma põhiprobleemide viimseinstantsilise äraseletajana, suutis ta neid püstitada haarava selgusega ja oma kunstis eriliselt helisema panna.

Käesolevas väljaandes sisalduv "Sisyphose müüt" ja mitmed teised sõjajärgsed teosed tõid kiire ülemaailmne vastukaja ja see oli kahtlemata saatuse kitsi hüvitus inimesele, kes häbenemata tunnistas, et mitte miski ei korva elamata jäänud aastaid. Ja sellele lühikesele õitsengule eelnenud armuaegagi komplitseerisid mitmed väga vastuolulised eluseigad. Camus oli inimene kahe kodumaaga. Ta oli Alžeeria prantslane;» kes sündis ja kasvas «asumaal». Valitseva vähemuse liikmena oli ta aga tegelikult väga kitsastest oludest pärinev «vaene valge», pealegi veel orb, sest isa jäigi Esimesse maailmasõtta. Ja kuigi ta oli vitaalne elujanuline nooruk, säravalt andekas õppur ja edukas sportlane mitmel alal, kiusasid teda õieti eluaeg tõsised tervisehäired. Tema noorpõlves oli tuberkuloosidiagnoos veel peaaegu pool surmaotsust. See kõik kammitses õpinguid ega lasknud neid kroonida soliidse teadusliku tiitliga. Juba Alžeerias, enne sõda, kujunes noorukesest Camus’st radikaalsete vaadetega ajakirjanik ja kirjandustegelane, kes oli mõnda aega seotud kohaliku kommunistliku parteiga, ent tõmbus tagasi poliitiliste lahkhelide tõttu. Sõja ajal asus Camus lõplikult Prantsusmaale ja võttis osa vastupanuliikumisest. See ei päästnud teda viiekümnendatel aastatel kunagiste poliitiliste mõttekaaslaste-ja hiljem ka endise sõbra Jean-Paul Sartre’i hukkamõistust, mis tabas nii Camus’ kirjanduslikku loomingut kui ka tema päevapoliitilisi väljaastumisi. Camus oli eluaeg üsna viljakas publitsist, kes sekkus poliitikasse ja kultuuridiskussiooni, käis kaugetel loenguturneedel, esines raadios ja kaitses visalt positsioone, mida tollal ja veel palju hiljemgi oli kombeks nimetada «abstraktseks humanismiks». Tänapäeval on Camus’ artiklid muidugi kokku kogutud ja mitut pidi publitseeritud, aga mõnel määral ilmselt just selle, paratamatult kiiremini hääbuva toodangu arvel on tema puht kirjanduslik looming üllatavalt napp — nii mahult kui nimetuste!! Käesolev keskmise paksusega tõlkeraamat sisaldab sellest olulise osa.

Vähese lihtsustamisega võib Camus’ üldtuntud kirjanduspärandi jaotada» esseistikaks, proosaks, ja dramaturgiaks. Esseistikat esindab siinses valimikus "Sisyphose müüt" (Le mythe de Sisyphe), mis valmis juba 1941. aastal, kuid ilmus sõjaaja keerulistes oludes alles 1943. Samas žanris on võrdselt oluline veel «Mässav inimene» (Uhomme revolte, 1951), mis jätkab «Sisyphose müüdi» mõttekäiku mässust, mässuvaimust kui teadliku inimese ainuvõimalikust eluhoiakust. Camus keeldub aga andmast mässule tavalist poliitilist sisu ja käsitab seda pigem filosoofilise kategooriana. «Rootsi kõned» (Discours de Suede, 1958) sisaldab kaht kõnet, mis Camus pidas Rootsis, Nobeli kirjanduspreemia kättesaamise puhul 1957. aastal.

Jutustavas proosas ja nähtavasti üldse kogu Camus’ loomingus on kesksel kohal kolm lühiromaani: «Võõras» (L’ etranger, 1942), «Katk» (La peste, 1947) ja «Langus» (La chute, 1956), mis on ka kõik selles valimikus eestindatud. Neist on «Katk» ja «Võõras» varem eesti keeles «Loomingu Raamatukogu» kirjastusel ilmunud (vastavalt 1963 ja 1966), «Langus» ilmub siin esmakordselt. Nende teoste žanrimääratlus on ebamäärane. Romaani mõõtu on õieti ainult «Katk», mida prantsuse keeles on nimetatud kroonikaks, «Võõras» ja «Langus» aga on ristitud jutustuseks.

Camus kirjutas ka novelle. Need on koondatud kogusse «Pagulus ja kuningriik»{Vexil et le royaume, 1957). Kuna kaks Camus’ pikemat novelli — «Külaline» (L´hõte) ja «Jonas ehk kunstnik töö juures» (Jonas ou L´Artiste au travail) — on eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud raamatus «Prantsuse novell», Tallinn, 1973), pole novelližanr siinses valimikus esindatud.

H. Rajandi

Raamat sarjast Nobeli laureaat

The post Sisyphose müüt – Albert … appeared first on Vaimuvara.

The post Meie Eesti. Our Estonia appeared first on Vaimuvara.

The post Tarkus ja saatus – Mauri… appeared first on Vaimuvara.

The post Filosoofiakunst. Eesti Kunstia… appeared first on Vaimuvara.

The post Mõõk ja peegel – Hando R… appeared first on Vaimuvara.

The post Eesti filosoofia. Mis see on? appeared first on Vaimuvara.

Kuidas saab ja kuidas ei saa ühitada mõisteid „mina“, „meie“ ja „nemad“; mis teeb rahvast rahva ja üksikisikust selle rahva liikme; kus on humanismi ning inimõiguste piirid; kus peituvad Lääne tsivilisatsiooni suurimad nõrkused ja ohud.

See teos annab võtme väärtuste üle järelemõtlemiseks, mida täna, 21. sajandi suhteliselt pidetus maailmas, väga vajame.

Raamat on kirjutatud vestelises, kaasa mõtlema kutsuvas stiilis, millesse seguneb nii kibedat irooniat kui sõbralikku huumorit. Teksti ilmestavad paljud huvitavad elust ja ajaloost toodud näited.

The post Suur pettumus ehk humanismi kr… appeared first on Vaimuvara.

The post Müütide maagia – Ivar Gr… appeared first on Vaimuvara.

The post Kirjad maa pealt – Mark … appeared first on Vaimuvara.