Laine Jänes

The post Las laps loeb, 2009 appeared first on Vaimuvara.

The post Пропавшее Рождество – He… appeared first on Vaimuvara.

The post Saatuse mängud – Heiki V… appeared first on Vaimuvara.

Raamat sisaldab 25 luuletust ja samapalju värvilisi üle-lehe-illustratsioone.
Juttu on nii tillu-titast, koolipoisi tegemistest, tulnukatest kui ka arvutisse uppunud emmest. Sellest, kuidas vale jalaga voodist välja astunud tige tigu unustab oma paha tuju ja sünge öö laulab koos emmega lastele unelaulu. Rohelised tulnukad ei taha jällegi muud kui sooja salli, värvipliiatseid ja Malle punast palli. Nimikangelasega on lood sellised, et tema tahab igasugu asju paremaks teha, maalida keset külma kosmoseruumi üks korralik soe päike ja olla ise väike maailm sel lõputul teel.

The post Tahaksin olla – Heiki Vi… appeared first on Vaimuvara.

Aeg

Kas eile on ammu?
Kas täna on praegu?
Kas homme on päris
või on ta peaaegu?

Aeg nähtamatuna
läheb meist mööda.
Ja tal pole värvi.
Ja teda ei sööda.

Tal pole ei käsi,
ei jalgu, ei sugu.
Ta ometi kirjutab
ajalugu.

Heiki Vilep

The post Päike põues – Heiki Vile… appeared first on Vaimuvara.

See varitseb meid kõiki

Hetk, äratundmine, võpatus. Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid, sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel.
Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele.
Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes.
Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee.
Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon. Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust...

The post Hirm – Heiki Vilep appeared first on Vaimuvara.

Koostaja: Heiki Vilep

The post Las laps loeb, 2012 appeared first on Vaimuvara.

The post Väike jõuluraamat – Heik… appeared first on Vaimuvara.

Raamatu on illustreerinud Albert Gulk

The post Üle põhjatu kuristiku – … appeared first on Vaimuvara.

* * *

Kui kinnistub mõte, kui tarretub hirm,
kui kahetsus kangestub valus,
siis kivistub tunne, on silme ees sirm,
kaob tõde ja kivid on jalus.

Siis kotina lohistad muresid järel –
neid kive, neid piinasid endas.
See kott aina kasvab ja jalad on verel
ja elu sust mööda nii lendab.

Sa jäta see kott ühe nurga peal maha,
siis näed, kuidas selg läheb sirgu!
Ei pea enam vägisi vaatama taha,
vaid jookse ja lehvi ja virgu.

_______________________

Ajast.

Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat?

Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest.
Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused.
Võtkem aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga!

Heiki Vilep
Tartus, veebruaris 2024

Karl-Martin Sinijärv kirjutab ERR kultuurirubriigis raamatusoovitustes:

Heiki Vilep “Ajaväljad” (2024)

Heiki Vilep on mu minevikupildis ägedusliku blues’i-vanana figureerinud. Ja vahva lastekirjanikuna. Luuletajana on ta mu radari alt läbi liikunud. Ju liikunuksid ka “Ajaväljad”, ent näe, läks teisiti. Lugesin ja esmalt meeletut elamust ei paistnud, tavaline hea eestiluule. Harilikku halba eestiluulet näeb ikka kordades rohkem. Ent! Selle korraliku ja kohati vaimuka ja ajuti lüürilise ilusti vormistet tekstistiku sees on mõned sõnastused, mis ajasid mind nutma ja panid hooga kaasa minema, mõtlema, et kas tõesti. Jah, tõesti. Kui pidanuksin mineva nädal koostama ülevaatlikku antoloogiat Eesti luulest, siis vaevalt mul Vilep esimesse valikusse jäänuks. Täna jääb. Te leiate need luuletused ise üles, lugemist väärib kogu raamat. Jama ei ole, tekste, mis vääriksid lauluks kujundamist, on vägagi. Üks hea üllatus oli see teos.

Karl-Martin Sinijärv, 2024

The post Ajaväljad – Heiki Vilep,… appeared first on Vaimuvara.