Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted.
„Tiigrid” olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.
Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.
Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.
Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas.

Goodreads arvustused

The post Tiigrid poris. Tankikomandöri … appeared first on Vaimuvara.