The post Saatusekaaslased. Õpilasvastup… appeared first on Vaimuvara.

Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki (1897-1991) mälestuste «Tõus ja mõõn» (Toronto, 1964) esimene raamat annab pildi iseseisvusaegse Eesti sotsiaal-poliitilistest sündmustest ja suundumustest koos isikupäraste tähelepanekutega tolleaegsest miljööst ja elulaadist. See tükike kaasaelatud ajalugu jaguneb raamatus kahte ossa: esimeses osas («Prokuratuur») kirjeldab autor peamiselt oma kujunemisteed ja tööelu juristina, teises osas («Kadriorg») aga oma tegevust Eesti Vabariigi ja tema presidendi teenistuses kuni nende mõlema likvideerimiseni võõrvõimu poolt. Käesolevas teoses, mida iseloomustab kõrge jutustamiskultuur ja kindel autorihoiak, tõuseb kesksena esile president Konstantin Päts nii inimesena kui riigimehena. Raamatu uustrükile on lisatud ajaloolase järelsõna.

Teises raamatus jätkab Elmar Tambek oma mälestusi kodumaalt. Pühendades selle bolševike ja natside süütute ohvrite mälestusele hõlmab raamat ajaliselt N. Liidu okupatsiooni esimest perioodi (1940-1941) ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni Eestis kuni autori lahkumiseni siit 20. septembril 1944. Nagu käesoleva väljaande esimesele, nii ka teisele raamatule on kirjutanud lühikese kommenteeriva järelsõna ajaloodoktor Enn Tarvel.

The post Tõus ja mõõn I-II. Mälestusi k… appeared first on Vaimuvara.

The post Välisriigid. Poliitiline ja ma… appeared first on Vaimuvara.

The post Kuhu kõik nad jäid? Tõsilugu U… appeared first on Vaimuvara.

Jaan Ellen:
Tõsiloo «Kuhu kõik nad jäid?» teises raamatus püüan tagasi vaadata sündmustele, mis algasid Kagu-Eestis 14. juunil 1941. Otsetõuke selleks andsid kaks «peiteleidu» Võrumaalt.
Ain Tiganik kirjutas tollest päevast ja järgnevast 1964. aastal Kanepis majas, mille oli äsja ehitanud. Kirjutas, et vähemalt tema poeg ja tütar, kes olid sündinud Novosibirski oblastis, teaksid, kuidas ta põrgus elas. Salamisi hellitas ta lootust, et kord ilmuvad tema mälestused trükis, kuid esialgu varjas ta neid isegi laste eest.
Inga Jõgeval jätkus kirjutamistahet Rõuges 1988. aastal, kui ta oli liikumisvõimetu.

Ain Tiganiku ja teiste vangide mälestused paotavad ukse maailma, kuhu vaevalt igatsed sattuda. Näha kaaslaste hääbumist, ilma et suudaksid neid kuidagi aidata. Ühel hommikul mitte enam narilt tõusta.
Mõnigi endine vang on pojale öelnud: «Parem, kui sa sellest, mida minu silmad näinud, ei tea.»
Kas imekombel vangilaagrist pääsenud mehed ja Siberist naasnud naised pelgasid, et see, mis nendega tehti, võib korduda? Või püüdsid nad kõike unustada?
Eakate inimeste mälestusi, aga ka nende omi, keda pole enam meie hulgas, tõsiloosse sulatades olen talitanud suisa teisiti. Olen usaldanud kahele raamatule säilitamiseks mälupilte ajastust, mille kordumist ei soovi.

The post Kuhu kõik nad jäid? 2. osa &#8… appeared first on Vaimuvara.

• Tagasipöördumine sai vältimatuks
• Eesti punased
• Liivamäe lahing
• Juuli 1941 – põrgu Kasari mail
• Põrgu Noarootsi poolsaarel
• Kohus kalurikolhoosi klubis

Raamat sarjast Punane terror ja Läänemaa

The post Punane terror ja Läänemaa 3.os… appeared first on Vaimuvara.

Voldemar Pinni raamat sarjast Punane terror ja Läänemaa

The post Punane terror ja Läänemaa 4.os… appeared first on Vaimuvara.

Pärast hitlerliku Saksamaa purustamist Teises maailmasõjas on üles kasvanud juba uus inimpõlv. Noorsugu saab saksa fašistide kuritegudest teada ajalooõpikute, kirjandusteoste ja kaasaegsete jutustuste kaudu. Kuid mööduvad veel mõned aastakümned;ja enam ei jää järele inimesi, kes on ise näinud või üle elanud fašismi õudusi. Jäävad järele ainult raamatud ja ürikud. Need jutustavad tulevastele põlvedele fašismi kuri­tegudest. Mitte kunagi varem polnud maailmas toimunud niisugust massilist inimeste hävitamist kui aastail, mil Euroopa köhale laskus haakristi vari.

Koletislike kuritegude kordasaatmisel inimkonna vastu abistasid fašiste kodanlikud natsionalistid hitlerlaste poolt okupeeritud maadest. Nii oli see ka Baltimaades ja sealhulgas Eestis. Neid inimjätiseid polnud küll eriti palju, kuid ikkagi oli. Koos fašistidega sooritasid nad kuri­tegusid, mida Suurbritannia peasüüdistaja Nürnbergi protsessil Hartley Shawcross nimetas «niivõrd õudseiks, et ainuüksi nendele mõeldes ütleb kujutlus üles».1

Eestis tegutsesid natsionalistid ja fašistid alati käsikäes. Eriti selget tunnistust andsid sellest hitlerliku okupatsiooni aastad. Fašist Hjalmar Mäe valis oma nn. «omavalitsuse» koosseisu peaaegu eranditult eesti natsionaliste, kes teenisid kõige reaktsioonilisemaid jõude. Kodanliku armee kolonelid J. Soodla ja J. Maide, major A. Mere, kapten K. Lin­nas, kodanliku Eesti siseministeeriumi üks juhtivaid tegelasi O. Angelus, K. Pätsi saadik Pariisis O. õpik, kodanliku Eesti poliitilise politsei komissar E. Viks ja agent E. Mikson — säärased on eesti natsionalis­tide iseloomulikud tüübid, kes otsekohe pakkusid oma teeneid gestaa­polastele ja kelle käed on ohtralt määritud rahvaste verega.

Eesti natsionalistid ja nende fašistlikud peremehed katsid vabariigi territooriumi okupatsiooniaastail tiheda koonduslaagrite, vanglate ja teiste gestaapo piinakambrite võrguga. Nemad võtsid aktiivselt osa rahulike elanike hävitamisest, rassistide inimsööjalike seaduste ellu­viimisest.

Kartes vastutust oma kuritegude eest, põgenesid nad koos okupan­tidega ja pugesid varju erinevatesse riikidesse. Ajutiselt muutusid nad vaikseks. Hoidsid end peidus. Nad kartsid rahvaste viha. Ühed vaheta­sid oma nime nagu Mikson, teised peitsid end SS ooberfüüreri Soodla kombel Triesti, kolmandad põgenesid Viksi moodi kõige kaugemasse maailmanurka, neljandad püüdsid end Mere viisil raudteelasena näidata, viiendad (nagu Mäe ja Angelus) maandusid neutraalsetes maades, «kuuendad (nagu Laak ja Luitsalu) aga oskasid saada Kanada koda-kondsuse. Kuid sedamööda, kuidas Lääne-Saksamaal tugevnes fašistlike revanšistide jultunud hääl, hakkasid end liigutama ka eesti natsiona­listlikud sabarakud, kes olid pununud oma herilasepesad New Yorki ja Torontosse, Londonisse ja Stokholmi, Bonni, Göteborgi ja teistesse maailma linnadesse.

Olles teatud imperialistlike ringkondade ülalpidamisel, püüavad eesti natsionalistid näidata end «vabaduse eest võitlejatena», moodustavad iga liiki «nõukogusid» ja «komiteesid».

On teada, millega tegelavad need mitte kedagi esindavad «nõu­kogud» ja «komiteed»: nad on spionaaži ja diversiooni pesad. Pole ju saladus, et möödunud aastal olid Rootsi võimud sunnitud areteerima ühe nn. «Eesti valitsuse» «juhtiva tegelase» Heinrich Marki (selle nn. «valitsuse» ametlikuks asukohaks on Oslo). See tegelane tabati Stokholmis ja pandi vanglasse spionaaži eest ühe imperialistliku riigi käsuks.

Natsionalistliku emigratsiooni juhtide reeturipalet tõendasid veen­valt kohtuprotsessid fašistlike mõrvarite Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle. Need protsessid näitasid veel kord, kus on nende kuritegude allikad, mida sooritasid fašistid ja nende eesti natsionalisti­dest käsilased ajutiselt okupeeritud vabariigi pinnal. Niidid viivad Kalevi-Liivalt Leicesterisse, kus elab surmamõistetud timukas Mere, kes oli kuni viimase ajani, kuni Tallinnas toimunud kohtuprotsessini natsio­nalistliku organisatsiooni «Inglismaa Eestlaste Ühing» aseesimees. Inglise valitsus võttis Mere oma kaitse alla. Kuid arg mõrvar kardab oma majast välja tulla. Hirmust karistuse ees lõpetas oma elu enese­tapmisega SS oobersturmbannfüürer Harald Riipalu (samuti toimis ka Laak). Hirm sundis SS oobersturmbannfüüreri Alfons Rebase põgenema Inglismaalt ja pugema «Bonni tiiva» alla. Mõlemad SS oobersturmbann-füürerid olid (nagu kolmaski sellest verisest kolmikust — Mere) ikka sellesama reaktsioonilise «Inglismaa Eestlaste Ühingu» aseesimehed.

Kohtuprotsessid Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle näitasid, et fašistide ja nende eesti natsionalistidest käsilaste koletislike kuritegude niidid viivad Tartu fašistlikust koonduslaagrist Torontosse, kus elutsevad reaktsiooniliste organisatsioonide «Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu» ja «Balti Liit» ninamehed. Need niidid viivad Rootsi, kus on leidnud varjupaiga sellised gestaapolased nagu Viksi käealune — Leonid Laid (praegu üks «Eesti Rahvusfondi» tegelane. See fond koosneb pea­miselt endistest SS-lastest ja gestaapolastest), «sisedirektooriumi» juht — Heinrich Himmleri kambamees Oskar Angelus (pesitseb praegu nn. «Rootsi Eestlaste Esinduses», mis koosneb eranditult endistest aktiivse­test fašistide käsilastest, vapsidest ja SS-lastest), fašistlik mõrvar Lääne­maalt Ago Talvar (kuulub reaktsioonilisse organisatsiooni «Eesti Komitee», mis on astunud sidemeisse paljude imperialistlike maade luu­rega). Kohtuprotsessid Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle näitasid, et okupatsiooniaastail Eestis toime pandud kuritegude nii­did viivad Ameerika Ühendriikidesse, kuhu hiljuti üle kolis SS ooberiüürer Johannes Soodla, kus on leidnud varjupaiga sellised eesti rahva timukad, nagu Paide politseikomissar Felix-Vello Eelnurme, Tartu koon­duslaagri ülem Karl Linnas, nn. «Eesti Omavalitsuse» politsei ja «oma­kaitse» ülem gestaapo-kolonel Eduard Reissaar. Viimane etendab Ameerika eesti emigrantlikes organisatsioonides silmapaistvat osa. Seal, nn. «vaba maailma» peamises riigis jalutavad vabalt ringi paljud eesti natsionalistidest fašistlikud mõrvarid, kelle keskuseks kujuneb üha enam New York. Ka nemad pasundavad sellest, et nad «võitlevad vaba Eesti eest».

Kuid aitab! Rahvad teavad liiga hästi, mis tuleb välja sellest, kui rahu eest hakkavad «võitlema» gestaapolased ja SS-lased. Liiga kallist hinda on maksnud maailma ausad inimesed, sealhulgas ka eestlased, «vabaduse» eest Himmleri ja Mae, Rosenbergi ja Angeluse, Kalten-brunneri ja Mere, Eichmanni ja Viksi mõistes.

Selle kinnituseks on Eestimaa okupatsiooni sünged aastad, kuri­teod, mida siin panid toime hitlerlased eesti natsionalistide ja fašistide aktiivsel osavõtu!.

Inimesed peavad teadma nendest roimadest kõike, et mitte lasta neil korduda.

The post Haakristi teenrid – E. M… appeared first on Vaimuvara.

Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki (1897-1991) mälestuste «Tõus ja mõõn» (Toronto, 1964) esimene raamat annab pildi iseseisvusaegse Eesti sotsiaal-poliitilistest sündmustest ja suundumustest koos isikupäraste tähelepanekutega tolleaegsest miljööst ja elulaadist. See tükike kaasaelatud ajalugu jaguneb raamatus kahte ossa: esimeses osas («Prokuratuur») kirjeldab autor peamiselt oma kujunemisteed ja tööelu juristina, teises osas («Kadriorg») aga oma tegevust Eesti Vabariigi ja tema presidendi teenistuses kuni nende mõlema likvideerimiseni võõrvõimu poolt. Käesolevas teoses, mida iseloomustab kõrge jutustamiskultuur ja kindel autorihoiak, tõuseb kesksena esile president Konstantin Päts nii inimesena kui riigimehena. Raamatu uustrükile on lisatud ajaloolase järelsõna.

The post Tõus ja mõõn II. Mälestusi kod… appeared first on Vaimuvara.

Tamara Miljutina (1911–2004) pikast eluteest möödus suurem osa Eestis, mõni aasta Prantsusmaal ja neliteist aastat Siberi vangipõlves. Ta ei olnud mõjukates ametites ega teinud erakordseid tegusid peale ühe: ta jäi kõigis olukordades osavõtlikuks ja abivalmis inimeseks, kes pidas ligimese teenimist inimese ülimaks kohuseks ja suureks rõõmuks.

Järelsõna: Andrei Miljutin

2., trükk. Esitrükk: Tallinn : Varrak, 2007

Sarja Eesti mälu 32. raamat.

The post Inimesed minu elus. Eesti mälu… appeared first on Vaimuvara.