Hammaste taga, kummalgi pool hiigelsuurt soomuskilpidega kaetud pead, olid silmad, kumbki inimpea suurune ja kaitstud luuketastega. Need silmad vahtisid Martinit tardunud, halastamatu pilguga. Martinile tundus, et nende omanik luges teda omaks, nagu papagoi peaks omaks puuri sattunud kanepiseemet. Pea taga sirutus määratu kalataoline keha, soomushari piki koletut selga. Kuid kõige hirmsam oli ta värv. Ta oli valge nagu surnu – kriitvalge pikkade, nokataoliste lõugade otstest kuni vee all aeglaselt liikuva sabani.

Mr. Bland katkus kimbatuses juukseid.
«See on suisa hullumeelsus, Hood!» hüüdis ta. «Kas üks rong haihtub Inglismaal keset päist päeva õhku? See on absurdne. Vedur, tender, kaks vagunit, päravagun, viis inimest - ja kõik lähevad sirge raudteeliini peal kaotsi! Kui me järgmise tunni jooksul midagi mõistlikku ei kuule, võtan inspektor Collinsi kaasa ja lähen ise kohale.»
Ning siis juhtuski lõpuks midagi mõistlikku. See võttis järgmise Kenyoni sõlmjaamast saabunud telegrammi kuju.
«Teatan kahetsusega, et äsja leiti sõlmjaamast kahe ja veerandi miili kauguselt astelhernepõõsaste vahelt John Slateri, erirongi juhi surnukeha...»

Arthur Conan Doyle raamatu sisu:

• Kadunud erirong
• Mardikakütt
• Mees taskukelladega

Meremees Jessop läheb laevale tööle. Eelnevast meeskonnast on jäänud laeva vaid üks mees, teised läksid kõik laevast maha ootamata ära oma palka. Laev asub teele ja laeval hakkavad toimuma kummalised asjad. Eelmise vahetuse mees ütleb, et laeval on liiga palju varje. Varsti näeb Jessop kuidas keegi tuleb merest ja läheb merre tagasi. Ta ei usu oma silmi ja ka laevaohvitserid ei usu midagi enne, kui satuvad loo keerisesse, kus mehed järjest hakkavad hukkuma õnnetuste läbi

Inglise ulmekirjaniku William Hope Hodgsoni (1877-1918) looming kuulub kahtlemata angloameerika fantastika klassikasse. Tema napi üheteist aasta jooksul kirjutatud tekstid on muutunud krestomaatiliseks ning leidnud rohket jäljendamist.