"Põrgupõhja uus Vanapagan" on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

…  «See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud – hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega.

Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha – sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead.»

«Küllap vist.»

«Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?»

«Aga kui ma olen Vanapagan,» vastas Jürka.

«Peab siis Vanapagan õndsaks saama?» ...

Raamat sarjast A. H. Tammsaare teosed

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ on Eesti kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare viimane, 1939. aastal ilmunud meistriteos, mis on ühtaegu nii allegooriline romaan kui ka sügav ühiskonnakriitiline filosoofiline teos. Raamat jutustab Maale saabunud Vanapaganast ehk Jürkast, kes püüab elada õiget ja rasket talupojaelu, et teenida ära õndsakssaamine ning tõestada Peatükile, et inimkonnal on veel lootust. Jürka lihtsameelsust ja ränka tööd kasutab aga kavalalt ära tema naaber, mõisnik Ants, kelle kaudu autor lahkab kapitalistliku maailma ebaõiglust, ahnust ning seaduste silmakirjalikkust. Tammsaare põimib romaanis meisterlikult kokku rahvapärase huumori, mütoloogia ja terava sotsiaalse satiiri, küsides lugejalt, kas maailmas on üldse võimalik ausa tööga õndsaks saada. See traagiline ja aegumatu teos kuulub eesti kirjanduse tüvitekstide hulka, pakkudes sügavat mõtteainet inimloomuse, usu ja õigluse teemadel.

Esmakordselt 1924. aastal Noor-Eesti kirjastuse poolt raamatuna avaldatud Tammsaare artiklite kogu, mille sisu pole viimase viiekümne aasta jooksul kuskil analüüsitud.

Valik päevakajalisi artikleid kultuurist ja kirjandusest. Midagi on selles kogumikus nii väga erilist, et ühegi riigivõimu ajal pole keegi söandanud neid Tammsaare poolt ajavahemikus 1913-1922.a. kirja pandud artikleid-esseesid seni kommenteerida või on nad lihtsalt «juhuslikult» meie erinevate ajastuste kirjanduskriitikute vaateväljalt kõrvale jäänud

Sisu:

• Kirjanikud, kirjandus, abirahad ;
• Eesti kirjanikust ;
• A. Kitzbergi 60. sünnipäeval ;
• Kalevipoja parandamise ümber ;
• Riik ja rahvas ;
• Instinktide pillerkaar ;
• Lunastus ;
• Ajad ja olud ;
• Kool ja usuõpetus ;
• Whitmanist, kinost ja "misukesest" ;
• Ärist ja inimesest ;
• Sic transit gloria mundi ;
• Mood ;
• Kahekõne heast ja halvast

Esmatrükk: Tartu,  Noor-Eesti,  1924