Vene kirjanik Mihhail Zagoskin (1789-1852) on tänapäeva lugejale üsna vähetuntud nimi. Ka oma eluajal polnud M. Zagoskin kuni käesoleva romaani ilmumiseni (1829) kuigi populaarne. Alles tema ajalooline romaan “Juri Miloslavski” tegi ta tuntuks üle kogu Venemaa. Teost mainisid kiitvalt Puškin, Krõlov, Žukovski. Belinski nimetas “Juri Miloslavskit” esimeseks heaks vene romaaniks, eriti hinnates autori tundesooja suhtumist oma isamaasse ja oskust kujutada esivanemate igapäevast elu.

M. Zagoskin jätkas kirjanduslikku tegevust ka pärast romaani “Juri Miloslavski” ilmumist, kirjutas ajaloolistel teemadel jutustusi ja romaane, kuid püsivama väärtusega teoseid tal enam luua ei õnnestunud.

Hoolimata kunstilistest puudujääkidest, kõigepealt ebaõnnestumistest ajalooliste isikute kujutamisel, pakub “Juri Miloslavski” kahtlemata huvi ajaloolise romaani harrastajatele ka tänapäeval.

Raamat sarjast Ajalooline romaan

Anatoli Rõbakovi romaan jälgib Moskva südames Arbatil üleskasvanud 20-aastaste noorte inimeste elu ja käekäiku 1933.-34. aastal.
Esimest korda vene nõukogude kirjanduses kujutatakse ulatuslikumalt ja süvenenumalt Stalini kuju ja isikukultuse tekkimist.

«Anna Karenina» (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Lev Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme.

Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Kaheosalise raamatu teine osa.

Originaali pealkiri: Анна Каренина

Vene nõukogude kirjaniku romaani tegevus toimub XIII sajandil. Sügava kaasaelamisega kujutab autor vene rahva ennastsalgavat võitlust võõramaiste vallutajate vastu, kes ähvardavad vürstide sisetülidest lõhestatud maad nii idast kui läänest. Selle võitluse eesotsas on vürstid Daniil Galitski ja Aleksander Nevski.
Daniil Galitskit tunneb ajalugu vapra sõjamehena, mitmekülgselt haritud, avara silmaringiga inimesena, osava diplomaadina. Sellisena võib teda näha ka romaanis.
Novgorodi vürst Aleksander Nevski, Jäälahingu võitja, on keskseks tegelaskujuks romaani teises raamatus, mis on pühendatud tema elu viimastele aastatele. Romaan lõpeb Aleksanderi sõiduga Hordi, kus tal õnnestub ära hoida mongolite järjekordne rüüsteretk Venemaale.
Autori kirjutamislaad on detailirohke, ent kuivust ei saa teosele ette heita – selles leidub nii huumorikillukesi kui ka suurt südamesoojust tegelaste hingeheitluste kujutamisel.

Raamat sarjast Ajalooline romaan