Lugu õnnetust tüdrukust Cosette'ist, kes elab trahteripidajast võõrasema juures ja peab rasket tööd tegema samal ajal, kui peretütred oma uhkete nukkudega mängida võivad. Lugu lõpeb kui mitte hästi, siis vähemalt paljutõotavalt, sest leidub keegi, kes Cosette'ile kaasa tunneb ja ta enesega koos minema viib.

Victor Hugo on sageli kirjeldanud lapsi ja ikka liigutava armastusega, tõetruult ning tabavalt. Tema tipp-saavutuseks sel alal on väike Gavroche, lõbus jõmpsikas Pariisi tänavailt, räbaldunud, pilkaja, täis koerust ja vallatust, kuid heasüdamlik, julge ja sangarlik ühtlasi. Ta on Pariisi vaimuka ja leidliku tänavapoisi parim kirjeldus kogu prantsuse kirjanduses, usutav viimase joonekeseni ja alatiseks unustamatu. Tuhandeid selliseid lapsi võitles Pariisi Kommuuni päevil täiskasvanud kommunaaride kõrval, surres niisama sangarlikult vabaduse eest nagu väike Gavroche.

The post Cosette. Gavroche – Victor Hugo, 1990 appeared first on Vaimuvara.

Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Neljas trükk

The post Jumalaema kirik Pariisis – Victor Hugo, 1982 appeared first on Vaimuvara.

Väljapaistva prantsuse kirjaniku suurromaani esimene köide sisaldab teose kaks esimest osa- "Fantine" ja "Cosette".
Teine köide sisaldab teose kolmanda ja neljanda osa- "Marius" ja "Plumet´ tänava idüll ja Saint-Denis´ tänava epopöa".
Suurromaani kolmas köide sisaldab teose viienda osa - "Jean Valjean".

Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Originaali pealkiri: Misérables

Originaali pealkiri: Les Misérables

The post Hüljatud I-III – Victor Hugo, 1980 appeared first on Vaimuvara.

Suurromaani esimene köide sisaldab teose kaks esimest osa: "Fantine" ja "Cosette".

The post Hüljatud I – Victor Hugo appeared first on Vaimuvara.

Suurromaani kolmas köide sisaldab teose viienda osa - "Jean Valjean".

Originaali pealkiri: Misérables

The post Hüljatud III – Victor Hugo, 1981 appeared first on Vaimuvara.

Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Neljas trükk

...

See ta oligi.
Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud.
Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.
Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sõgavamõttelisena, teistele aga lihtsa totrusena. Kummalgi korral polnud kohtu au riivatud, sest kohtunikule on ikkagi parem, kui teda peetakse totraks või sügavamõtteliseks, mitte aga kurdiks. Seepärast nägi ta ka palju vaeva, et kõigi silme eest oma kurtust varjata ja see läkski tal harilikult korda, et ta vahel endalegi ses asjas illusioone tegi, mis, olgu öeldud, on kergem, kui võiks arvata. Kõik küürakad käivad pea kõrgel, kõik kogelejad teevad palju sõnu, kõik kurdid kõnelevad tasa. Mis aga Florianisse puutub, siis arvas ta ise, et ta on ainult kõva kuulmisega. See oli ka ainus loovutus avalikule arvamisele ses suhtes ja see sündis avameelsuse ja oma isiku kaine hindamise silmapilkudel.
Kui ta juba küllalt Quasimodo asja oli mäletsenud, heitis ta pea selga ja sulges poolenisti silmad, et paista majesteetlikumana ja erapooletumana, kuigi ta sel moel oli samaaegselt kurt ja pime. Mõlemad tingimused on ju vajalikud eeskujulikule kohtunikule. Säärases ametlikus poosis alustas ta ülekuulamist.
«Teie nimi?»

...

The post Jumalaema kirik Pariisis – Victor Hugo, 1971 appeared first on Vaimuvara.

Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

...

See ta oligi.
Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud.
Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.
Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sõgavamõttelisena, teistele aga lihtsa totrusena. Kummalgi korral polnud kohtu au riivatud, sest kohtunikule on ikkagi parem, kui teda peetakse totraks või sügavamõtteliseks, mitte aga kurdiks. Seepärast nägi ta ka palju vaeva, et kõigi silme eest oma kurtust varjata ja see läkski tal harilikult korda, et ta vahel endalegi ses asjas illusioone tegi, mis, olgu öeldud, on kergem, kui võiks arvata. Kõik küürakad käivad pea kõrgel, kõik kogelejad teevad palju sõnu, kõik kurdid kõnelevad tasa. Mis aga Florianisse puutub, siis arvas ta ise, et ta on ainult kõva kuulmisega. See oli ka ainus loovutus avalikule arvamisele ses suhtes ja see sündis avameelsuse ja oma isiku kaine hindamise silmapilkudel.
Kui ta juba küllalt Quasimodo asja oli mäletsenud, heitis ta pea selga ja sulges poolenisti silmad, et paista majesteetlikumana ja erapooletumana, kuigi ta sel moel oli samaaegselt kurt ja pime. Mõlemad tingimused on ju vajalikud eeskujulikule kohtunikule. Säärases ametlikus poosis alustas ta ülekuulamist.
«Teie nimi?»

...

Raamat sarjast Suuri sõnameistreid

The post Jumalaema kirik Pariisis. Suuri sõnameistreid – Victor Hugo, 1961.a appeared first on Vaimuvara.

The post Gavroche – Victor Hugo appeared first on Vaimuvara.

“Mees, kes naerab” lugu toimub 17. sajandi keskel Inglismaal, mil kuningas James II otsustab lasta mõrvata oma poliitilise vaenlase ning käsib kõigele lisaks käsib noaga lõigata tema noore poja näole kurja irve. Lõigatud naeratusega poiss, kelle nimi on Gwynplaine, jäetakse omapäi hulkuma. Ühel hetkel satub ta kokku pimeda ja lumme hüljatud beebiga. Mõlemad lapsed võtab enda juurde elama rändtsirkust pidav mees. Gwynplaine’ist saab küllaltki kuulus naerutaja ning tema lavanimeks saab "Mees, kes naerab". Etenduse alguses teeb Gwynplaine erinevaid etteasteid ning lõpus tõmbab oma näolt maski, mis paljastab tema noaga nüsitud igavese naeratuse. Samal ajal kasvab üles ka Gwynplaine'i leitud pime tüdruk Dea, kellest sirgub imeilus tütarlaps, kelle südames leidub koht ka heasüdamlikele ebarditele. Dea ja Gwynplaine armuvad ja loomulikult muutub kogu lugu äärmiselt keerukaks. Näiteks võtab üks aadlikust naine Gwynplaine'i enda hoole alla, aga seda ainult selleks, et rahuldada oma kummalist seksuaalset iha, koheldes meest nagu mängukanni. Lisaks tuleb välja Gwynplaine minevik ning temast saab aadlimees. Loomulikult hakkab Gwynplaine rääkima oma kaaskondlastele pikalt ja laialt sellest, kui vilets on alamklassi elu ning kogu lugu võtab halva pöörde.

...

The post Mees, kes naerab – Victor Hugo appeared first on Vaimuvara.

The post Gavroche – Victor Hugo appeared first on Vaimuvara.