«Kelle moodi ma välja näen? Ma mõtlen, kelleks sa mind pidasid?... Kes on Sylvia?»
Poiss oli nii kaua vait, et tundus, et ta ei kavatsegi vastata. Tema näole ilmus veider ilme. Ta pööras pead, nagu prooviks seda varjata, piilus siis uuesti üle õla tahapoole ja ütles: «Minu õde. Ainult et ta on surnud.»
Emilyl polnud plaanis Oliver Mallertoni ja tema surnud õe lugu uurida. Ta oli vaid jälitanud oma kunstnikust isa, et välja selgitada tema viimase aja kummalise käitumise põhjused. Tal ei olnud üldse plaanis lasta end Sylvia-mängu kaasa haarata, see oli mäng, mis kõlas süütult, kuid oleks ühelt poisilt peaaegu elu võtnud ja teine poiss kihutati selle mängu tõttu mõisast minema.

Siis meenusid talle sammud, mis üksi olles tihtipeale kostsid tema selja tagant. Sammud ja ketikõlin. Võib-olla järgmisel korral keerab ta ümber ja astub vastu sellele, kes seal iganes olla võis... kui ta muidugi julgeb.
Mary Frewin oli kindlasti mingis mõttes eriskummaline. Aga oma ereoranžide juuste ja tedretäppidega nägi ta välja nagu tavaline tüdruk. Ja ta püüdis käituda nii nagu kõik teised, sai enam-vähem hakkama oma koolitöö ja koduse eluga, ilma et oleks endale liigset tähelepanu tõmmanud. Mary oli oma klassikaaslastest erinev selle poolest, et tal oli võime näha vaime -- punaste kõrvadega vaime.
Selles kiiretempolises, põneva sündmustikuga romaanis, mis uurib ajas liikumise võimalusi, maalib Vivien Alcock Mary Frewinist ja tema punaste kõrvadega vaimudest tõepärase ja usutava pildi.