“Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.
Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.
Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.
1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).
1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.
1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.
Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.
Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.
Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.
1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“
1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.
Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja
Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.
1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.