Karl Ristikivi (1912-1977) nimi peaks olema tuntud igale eestlasele. Teatakse tema Tallinna-triloogiat, eksistentsalistlikku «Hingede ööd» või siis hoopis ta ajaloofilosoofilisi romaane. Karl Ristikivi paguluses ilmunud tähtteose «Hingede öö» esmatrükist möödub tänavu 70 aastat. “Hingede öö” on kriitikute hinnangul modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel aga “realistlik muinasjutt”. «Hingede öö» oli Ristikivile väga isiklik teos. Ta kirjutas selle kui pagulane, kelle kodutee lõikas läbi Eestit tabanud okupatsioon. Romaani minategelane on koduta eestlane, kes eksleb võõras majas nagu 20. sajandi keskpaiga jäigas ja rangete seisusepiiridega Rootsi ühiskonnas. Majas, kuhu minategelane satub, on nähtud ka võrdpilti kogu Euroopa ummikule pärast Teist maailmasõda ja inimese eksirännakuile elulabürindis. Sellisena on Ristikivi romaani kõrvutatud Hermann Hesse, Franz Kafka, Lewis Carrolli ja Samuel Becketti teostega.
Eestis on üle kahesaja muuseumi, neist 11 on pühendatud eesti kirjanikele. 1989. aastal pandi alus Karl Ristikivi muuseumile, mis avas uksed 1991. aasta sügisel, 16. oktoobril, Ristikivi sünnipäeval Tartus Tähtvere linnaosas, Hermanni tänavas Ristikivi kunagise eluaseme asukohas.Õieti oli see ainuke muuseum, mis loodi selleks, et Ristikivi loomingu kõrval väärtustada väliseesti kultuuri ja kirjanduse tohutut panust viiekümne aasta jooksul. Pagulaskirjandus on koju jõudnud ega olnud enam keelatud ja katsumata vili.
Karl Ristikivi muuseum oli Tartu Linnamuuseumi filiaal, mida haldas MTÜ Karl Ristikivi Selts. Muuseumi juhatasid Janika Kronberg, Toomas Muru, teadurina töötas seal Rutt Hinrikus. Vähese populaarsuse tõttu suleti muuseum Tartu linnavalitsuse otsusega 1. jaanuarist 2007. Muuseumi likvideerimine Eesti Vabariigi 10. taasiseseisvumise aastal oli märgiks, et Välis-Eesti ligemale poole sajandi pikkune töö eesti kultuuri hoidmisel on küll sobivaks ettekäändeks võtta vastu annetusi, aga ebapiisavaks põhjuseks investeerida.
Ristikivi muuseumi loomise idee algataja ja väsimatu eestvõitleja oli Helgi Ebber, kes Ristikivi 70. sünniaastapäevaks 1982. aastal korraldas rändnäituse, mida võis vaadata Ristikivi noorusmaal Varblas, hiljem Tartus ja mujalgi. Nõukogude ajal oli pagulaskirjaniku näituse korraldamine üsna tavatu, muuseumi loomise kavatsus aga lausa ennekuulmatu. Ristikivi loomingu austajatel polnud võimalik lugedagi suurt osa kirjaniku teostest, ta luuletuste käsitsi kirjutatud koopiad käisid otsekui mingi salajane sõnum käest kätte.
Algas kõik aga 1977. aasta sügisel, mõni kuu pärast seda, kui Karl Ristikivi oli jäädavalt lahkunud, andis Ristikivi kunagise Tartu korteri perenaine Irina Pulst Kirjandusmuuseumile Karl Ristikivi käsikirjad – kohvri, mis oli jäänud Ristikivist maha 1943. aasta hilissügisel, kui ta põgenes Soome. Nüüd oli saabunud aeg need pärandina hoiule panna. Samuti oli 1977. aasta ülim aeg asuda otsima täiendavaid materjale – eelkõige Ristikivi kirju, aga ka mälestusi Ristikivist. Järgneva kümmekonna aastaga leiti umbes kümme isikut, kellel oli Karl Ristikivi kirju ja kellest enamik nõustus kirjad muuseumile loovutama või andma kopeerimiseks. Seoses väliseesti arhiivide Eestisse hoiule andmisega jõudis osa Ristikivi kirjavahetusi Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi.
Suurt osa Karl Ristikivi mahukast pärandist säilitatakse endiselt Balti Arhiivis, mis koondab Rootsis tegutsenud kultuuritegelaste ja poliitikute ning organisatsioonide arhiive. Need koguti ja korrastati ajal, mil suhtlemine kodumaaga polnud veel vaba. Arhiiv tervikuna on deponeeritud Rootsi Riigiarhiivi ning tegemist on igati professionaalselt korraldatud ja väga heade säilitamistingimustega Eesti kultuurivaramuga.
Oma esimese tunnustuse saavutas Ristikivi hoopis lastekirjanikuna 1935.aastal raamatuga “Lendav maailm”, mida auhinnatakse kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlusel. 1936. aastal järgnevad taas auhinnatud lasteraamatud “Sinine liblikas” ja “Semud” ning 1938. aastal “Sellid”. Just tänu Looduse auhindadele täitub Ristikivi kauaaegne unistus jätkata oma haridusteed Tartu Ülikoolis.
Ristikivi sai tuntuks tänu «Looduse» romaanivõistluse võidule 1938. aastal. Staažikale žüriile tuli üllatusena romaani «Tuli ja rauad» autori noorus. Kuigi tema teose suhtes leidus ka skeptikuid, siis need hääled summutas Tammsaare avaliku kirjana vormistatud sõnavõtt «Tõe ja õiguse pärast», kus kirjanik avaldas tunnustust uustulnuka kirjanduslikele võimetele. Ristikivi Tallinna triloogiasse kuuluvad veel “Õige mehe koda” (1940; algselt ilmus pealkirjaga “Võõras majas”) ja “Rohtaed” (1942)
Tuntud kirjanik Bernard Kangro küsimusele, miks ta pöördus ajalooliste romaanide poole, vastas Ristikivi: “Jumal teab, mis sest vanast maailmast saab, ja siis on hea vanu radu jälle läbi käia” ning rõhutas: “Ka Eesti on Euroopas.” Ristikivi meelest ei tohiks tema romaane võtta üksnes ajaloolistena, oluline on ka üksikinimese saatus.
Ristikivi sulest ilmusid mitmed ajaloofilosoofiline sarjad:
Kroonikate triloogia – “Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” (1962), “Surma ratsanikud” (1963)
Biograafiate triloogia – “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966), “Nõiduse õpilane” (1967)
Põimingute triloogia – “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972)
Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia “Imede saar” (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr 27-30) ja novellikogu “Sigtuna väravad” (1968).
1936. aastal ilmunud alternatiivajalooline romaan «Viikingite jälgedes» viib lugejad 12. ja 13. sajandi vahetuse paiku koos tollaste muinaseestlaste ja viikingitega Ameerikasse.
Ristikivi viimaseks romaaniks jäi “Rooma päevik” (1976), mis lõpetas ajaloofilosoofilise sarja.
Üksikuid luuletusi kirjutas Ristikivi üksinduse peletamiseks kogu elu. Oma 60. sünnipäevaks 1972. aastal andis ta need sõprade pealekäimisel trükki tähendusrikka pealkirjaga “Inimese teekond”. Ajal, mil Ristikivi luuletused said ilmuda üksnes välismaal, kirjutasid paljud neid enda jaoks käsitsi ümber. Luuletusi “Minagi olin Arkaadia teel” ja “Sisaliku tee” tunti tol ajal eelkõige Tõnu Tepandi sugestiivsete viiside ja esituse tõttu.
Postuumselt avaldati tema lühiproosakogu “Klaassilmadega Kristus” (1980).
Ristikivi ei vastandanud kõrgkirjandust ja ajavaatekirjandust. Teda köitsid näiteks väga kriminaalromaanid. „Kahekordne mäng» (1972) on Karl Ristikivi pikaaegse kriminaalkirjandushuvi kõige õnnestunum väljendus. “Hurmakägu on surma nägu” on Karl Ristikivi poolt Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan, mille tõlkis meie jaoks Jaan Kross, ilmus alles 1992. aastal.
Karl Ristikivi oli maetud Stockholmi Metsakalmistu õigeusklike kalmistuossa. 28. oktoobril 2017 maeti kirjaniku põrm ümber Paadrema kalmistule ema Liisu kõrvale.
