Aimée Beekmani «Hundimurdja» on välkvõte lähiminevikust, nõukogude võimu lõpuperioodist. Kuskil Venemaa oblastis toimuvad nomenklatuurse rahvaste sõpruse sildi all eesti kultuuripäevad. Pealtnäha on kõik tavapäraselt pompoosne ja ülevoolav, kuid pealispinna all tugevnevad seletamatud dissonantsid. Kokkupuutes noore eesti ajakirjaniku Siljaga tajub kõikvõimas oblastikomitee sekretär Viktor Viktorovitš seletamatut ohtu.
See teeb mehikese ebakindlaks, röövib vaesekese hingerahu – ja kes teab, on ehk lähenevate vapustuste eelhoiatuseks, mida ta aga on võimetu kuulma.
See teeb mehikese ebakindlaks, röövib vaesekese hingerahu – ja kes teab, on ehk lähenevate vapustuste eelhoiatuseks, mida ta aga on võimetu kuulma.
