India looduseuurija ja jahimehe Jim Corbett’i jutustused paeluvad asjatundlike kirjeldustega India omapärasest loodusest, keskendudes inimesesööjate kiskjatega seotud ohtudele. Autor kirjutab oma kohtumistest tiigrite ja leopardidega; palju huvipakkuvat leiab lugeja ka India olustiku ja rahva kohta.
Keegi lugeja on internetifoorumis tutvustanud raamatut järgnevalt:
Raamat räägib autori tegutsemisest 1920-1930 aastatel Indias inimsööjate leopardide ja tiigrite küttimisel. Palju õpetlikku, millest igaühel vast midagi kõrva taha panna. Tegu siis ikka tõsiste vastastega. Näiteks leopard, kes oma tegutsemise aja jooksul surmas 800 ! inimest. Kuigi India valitsus pani välja preemiaid, ei olnud selle leopardi küttimine jahimeeste hulgas eriti populaarne, sest… leopard pistis pitslisse ka järjestikku neli teda tabama tulnud jahimeest. Kuidas Jim Corbett temast jagu sai, sellet üks osa raamatust räägibki.
Jahipidamine siis ajal, mil ei olnud ei laserkaugusemõõtjaid, 20-kordse suurendusega punatäppe ega muud sellist. Ainuke tehika oli taskulambi alge, mis tavaliselt otsustaval hetkel alt vedas. Isegi optilist toru, nagu ta seda ise nimetas, ta ei kasutanud.
Relvadena kasutas mees kaheraudset 500-kaliibrilist stutserit ja hiljem mitmetel raamatus toodud põhjustel 275 !!! kaliibrilist Mauseri karabiini. Viimasega küttis ta muuseas edukalt inimsööjaid tiigreid.
Üheks toodud põhjuseks, miks mees sellist “titekaliibrit” tiigri vastu kasutas oli ka asjaolu, et mees oli selle relvaga palju lasknud ja temas kindel. Siit ka väike mõtteaine meie noortele jahimeestele, kes omale vinti valivad ja nõuandeid ootavad – valige selline relv, millega jõuate (finatsiliselt) edaspidi palju harjutada ja lasta. Siita ka moraal, et vahel on “täpne töö kirurgi skalpelliga tõhusam, kui poolumbes lajatamine sepahaamriga”
