Iga tööd tuleb vaadata omaette, veenis ta end. Jumala eest, mis ma ikka muretsen? Bonn ei ole Varssavi. Varssavist on sada aastat möödas. Täna on Bonn. Me teeme, mis meil teha on, ja läheme edasi. Talle tuli see jälle silme ette, Varssavi saatkonna rokokootuba, tolmust mustunud kroonlühter ja Myra Meadowes üksinda kretiinsel sohval. Järgmine kord, kui nad teid jälle kuhugi raudse eesriide taha määravad, karjus Turner, olge oma armukeste valimisega kuradi ettevaatlik.
Öelge talle, et ma sõidan välismaale, mõtles ta. Ma lähen üht reeturit otsima. Täisverelist, ilmselget, kuldhammastega, müüdavat reeturit. Ma tean, mida ma otsin, mõtles ta; ma näen juba praegu, millega see kõik lõpeb.
Tule lagedale, Leo, me oleme ühte verd, sina ja mina: põrandaalused, need me oleme. Ma ajan sind taga mööda roiskveekanalit, sellepärast ma haisen nii magusalt. Maailma roojus on meie peal, sinu ja minu peal. Mina ajan sind taga ja sina ajad mind taga ja me mõlemad ajame iseennast taga.
