Vaikimisi käsitlevad pea kõik kogumiku tekstid ühel või teisel moel manipulatsiooni (mitmete maitsete) ja vabaduse küsimust. Raamatu novellikogu-osa virgub muinasjutust (“Vikerkaarekarva”) peaaegu et realismi (“Südameasi”, “Vanaema pärandus”), hakkab aga siis taas ära pöörama (“Vello ebaharilik probleem”) ja vajub viimaks tagurpidikäigul (“Ehani”) tagasi muinasjutulisusesse ja viimaks unne (“Narr ja kuningas”, “Mask”, “Nukumeister”, “Odüsseia – eikeegi eikuskil”). Lühemate juttude otsas troonib peaaegu et psühhedeeliline kirss tordil (“Tähetolmust laulev Ikaros”), mis teeb ise läbi sama arengu nagu eelnenud lood, aga sedapuhku mitte lineaarselt või paraboolselt, vaid teksti kihilises ja paratamatult seotud kolmainsuses on koos nii kindlapiiriline argielu, kindlapiiriline uni kui ka vahepealne, amorfsem “puhvertsoon”, milles keegi kõikvõimas olend videvikku peab ning kahe eelmise vahel ulbib. Rändava Raamatu teise osa moodustab minu esikromaan (“Peetrikese karm reaalsus”), mis on justkui teejuht teadlike unenägude juurde. Moodsast maailmast jääb selles loos järele vaid sõrestik – skelett, mille lumme mattuvate luude vahel peab peategelane oma elu kõige suuremat võitlust. Raamatut jääb lõpetama manifesti mõõtu kiri ja sellele järgnev mõttelend, mis osutavad üheskoos nimetule hingamisruumile lugeja südames.
