Omavahel lahutamatut õppe- ja kasvatustööd on võrreldud kunstiga, mida see kutsemeisterlike õpetajate esituses kahtlemata on. Paraku pole meie pedagoogilises kirjanduses seni ühtki katset, mis õpetamiskunsti üksikasjalikumalt avaks ja vastavaid töövõtteid üldistaks. Käesolev raamat tahab seda lünka täita.
„Õpetamiskunsti viidad” juhib lugeja veerandsajale teeotsale, näidates kätte sihi, kuhu liikuda, ja loodab, et õpetaja neid teid pidi omasoodu edasi astub. Need teekesed osalt kattuvad, osalt eemalduvad üksteisest, kuid lõpuks peaksid kõik välja jõudma noore inimese igakülgsele ettevalmistatusele iseseisvaks eluks.
Töökogemuslikus teoses on välditud kuivteaduslikkust ning puistatud aimelises ja kohati publitsistlikus laadis pudemeid õpetamisest kui kunstist. Ometi tuginevad kõik pakutud ideed ja võtted rangelt kümmekonnale pedagoogilise psühholoogia põhitõele.
Käesolev raamat ei kummuta varasemaid õpetamise käsiraamatuid, vaid soovib neid täiendada praktilisest vaatenurgast.
