Mõlemad romaanid jutustavad pidalitõbiste troostitust elust.
Aadu Hindi esikromaan «Pidalitõbi» äratas tähelepanu erakordse aine ja uudse kirjandusliku laadiga.
Aadu Hindi lapse- ja noorpõlves elas tema koduümbrus püsivas hirmus tollal veel ravimatu leeprahaiguse ees. Tõvehirm põhjustas muret ja ängi ka Aadu Hindi kodus. Audaku ja Surnuaiamägi asusid mõne kilomeetri kaugusel. A. Hindi isaema vend ja vennanaine tunnistati 1905. a. leeprahaigeteks, paigutati Audakusse, kus ka surid.
Aadu Hindi vabanemine tõvehirmust toimubki järk-järgult, pärast esimese romaani «Pidalitõbi» kirjutamist.
