Selle raamatu esimesed intervjuud sündisid pisut enam kui kuu enne Rubi sündi – oli saabunud aeg ühele peatükile joon alla tõmmata. Kõneldes mõistsin, kui enesesse peitu pugenud ma nendes aastaid kestnud muredes olin. Kuid sel olid omad põhjused, et meie enda vanemadki ei teadnud. Ent nagu me oleme Tomiga teineteisele alati kinnitanud: kõigel on oma aeg – kurvastamiseks, rõõmustamiseks, imedeks. Ka taoliste lugude rääkimiseks.
Oluline on kunstliku viljastamise teemast kõnelda ka mehe seisukohalt. Meie jaoks ei olnud taolist raamatut, mis kõneleks kogu selle protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. Aga kuhu jäävad isiklikud kogemused ja läbielamine? Neid ei saagi sulle ükski kõrvalseisja anda, ent omasuguste seltsi sa ei satu, sest keegi ei räägi. Sest ei tihka, isegi piinlik on. Nüüd tean, et ei ole vaja häbi tunda. Mehest ei saa ju seetõttu kehvem inimene. Katseklaasilaste ja viljatuse teemal peab saama rääkida.
