Briti armee ohvitseri kapten Arthur Hastingsi eessõna.

Olen seekord loobunud oma tavast kõnelda vaid neist lugudest ja juhtumitest, mille tunnistajaks olen olnud ma ise. Seetõttu on mõningad peatükid antud loos kirjutatud kolmandas isikus.
Tahan aga kinnitada oma lugejatele, et ma vastutan nendes peatükkides kirjeldatud sündmuste tõepärasuse eest. Kui olengi endale lubanud mõningat poeetilist vabadust loos esinevate inimeste mõtete ja tunnete edasiandmisel, siis usun ometi, et ma ei ole ületanud lubatavuse piire. Võin lisada, et minu sõber Hercule Poirot on kõik need ülestähendused hoolikalt läbi vaadanud.
Lõpuks lisan veel, et kui ma olen kirjeldanud liiga üksikasjalikult selle kummalise kuritegude seeria asjaosaliste vahelisi suhteid, siis seda selletõttu, et inimlikku faktorit ei saa sellistel puhkudel kunagi ignoreerida. Poirot andis mulle kunagi dramaatilise õppetunni selle kohta, et kuriteost võib sündida ka armastus.
Mis puutub ABC saladuslikusse loosse, siis minu meelest lahendas Poirot tõepoolest geniaalselt selle probleemi, milletaolisega ta varem igatahes polnud kunagi kokku puutunud.

Kogu Agatha Christie loomingus on «Tuhkur Hobune» erandlik: puuduvad terane miss Marple ja ekstsentriline Poirot - neid asendab eluvõõras ja naiivne Mark Easterbrook. Traditsioonilistest tegelastest esinevad vaid Despardid ja missis Ariadne Oliver (algkujuks on autor ise).
Puudub ka traditsiooniline probleemipüstitus: kes sooritas kuriteod? -- siin on see kõrvaline küsimus. Peamine probleem on: kuidas sooritati kuriteod?
Ladus ja loogiline on mehhanism, mis kirjeldab «Tuhkru Hobuse» teenuste meetodeid, sellega võrreldes on nõrgem ja vähem loogiline süüdlase paljastamine, kelleks võib muide eelneva põhjal osutuda ükskõik kes raamatu tegelastest - süüdlase isik ja tema paljastamise asjaolud ei tee õigluse võitu paratamatuks ja isegi mitte loogiliseks: õigluse võidu tagab vaid juhus ja mõned süüdlasele autori poolt külgepoogitud iseloomujooned.

Tõlgitud raamatust: Agatha Christie  Pale horse