Romanovite dünastia viimase esindaja Nikolai Teise kakskümmend kolm valitsemisaastat olid täis raskeid kuritegusid Vene keisririigi töörahva vastu. Ja rahvas langetas talle õiglase kohtuotsuse. Ajaloolase ja publitsisti Mark Kasvinovi raamat jutustab tsaari ja tema lähema kaaskonna elust ning tegudest ning Nikolai Verise kuulsusetust lõpust. Kodanlikud ajaloovõltsijad on püüdnud teda kujutada süütu ohvrina. Neile ja teistele laimajatele annab autor arhiividokumentide põhjal argumenteeritud vastulöögi.

Grigori Rasputin sündis möödunud sajandi teisel poolel Siberi kolkakülas. Oma nooruses, poolkirjaoskamatu maamehena, huvitasid teda ainult viin ja naised, aga samuti usuelu saladused. Tänu oma seletamatule külgetõmbejõule alustab ta talunaiste veetlemise ja võrgutamisega, seejärel aga liigub edasi ja suunab oma tähelepanu õigeusu kiriku auväärsetele esindajatele, kes leiavad just temas lihtsa ja terve rahvatarkuse väljendaja ja aitavad tal ligi pääseda Sankt-Peterburgi kõrgseltskonnale.
Kiiresti kogub Rasputin enda ümber austajate ringi. Ühtaaegu ekstaatiline ja liiderlik, pääseb ta koguni keisripaari vahetusse lähedusse. Neurootiline tsaarinna, kelle poeg põeb hemofiiliat, on kindel, et üksnes «pühamehe» palved võivad päästa troonipärija ja koos temaga kogu riigi.
See, mis oleks võinud jääda vaid tsaaripalee siseskandaaliks, saab peagi ähvarduseks kogu maale. Kui 1914 puhkeb sõda, kogub viha «petisest maamatsi» vastu õukonnaringides kokku kõik need, kes tunnevad hirmu, nähes, kuidas šarlatan juhib varjatult kodumaa saatust. Üks salanõu järgneb teisele.

Romaan annab laiahaardelise pildi Ivan IV-ndast, kellele bojaarid andsid hüüdnimeks Groznõi

I osa:

Tsaar Ivan IV palavaimaks unistuseks on jõuda välja mere äärde, omada sadamaid Läänemere kallastel, selleks et kaubelda otseselt Euroopa maadega. Ning Moskva riigis hakatakse tegema ettevalmistusi suureks sõjaks. Sõjaettevalmistuste kõrval leiab tsaar Ivan aega ka oma perekonna jaoks: autor näitab teda hellitamas oma väikesi poegi Ivani ja Fjodorit, nõu pidamas armastatud tsaarinna Anastasiaga. Oma võimu kindlustamiseks lähendab tsaar endale lihtsamast soost inimesi, tõrjudes kõrvale bojaare, kes seetõttu hauvad tsaari vastu kurje plaane ning ei poolda sõjakäiku Liivimaale. Sõja algus on edukas: Vene sõjavägi saab enda kätte Narva, Vastseliina, Tartu ja rea teisi kindlusi. Kuid bojaaride salasepitsused muutuvad üha tugevamaks, nad otsivad liitu Poola-Leedu kuningaga, tsaar kahtlustab neid ka oma abikaasa Anastassia surmas. Kõigest hoolimata tehakse veel laialdasemaid ettevalmistusi Liivi sõja jätkamiseks.

II osa:

Moskva riigil on nüüd sadamad Läänemere ääres ja tsaar Ivan IV ruttab seda kohe ära kasutama kaubavahetuse arendamiseks. Ta laseb Narvas laevatööstuse rajada ja palkab oma teenistusse mereröövli Kersten Rode, kes kaitseks kaupmehi merereisil tollal laialt tegutsenud mereröövlite vastu. Moskva kaupmehed sõidavad Inglismaale oma kaupa müüma ja sealsete kaupade vastu vahetama.

Kuid bojaarid on igas asjas tsaari vastu: nad ei saa aru mere tähtsusest, mõistavad hukka Liivi sõda ja raamatute trükkimist, osa neist on juba Poolasse põgenenud. Üha rohkem bojaare veetakse Maljuta keldrisse piinamisele ja hukkamisele, kuid suur vandenõu, mille eesmärgiks on tsaar kukutada ja troonile seada tema vend Vladimir, jääb siiski veel paljastamata ning vandenõu juhi, oma armsama väejuhi Kurbski saadab tsaar Tartusse vojevoodiks.

Ent siis tulevad halvad sõnumid üksteise järel: Moskva sõjavägi saab Poolalt lüüa, Kurbski põgeneb Tartust Poola kuninga juurde, Moskva trükikoda pannakse põlema. Tsaar kaotab usu inimestesse ja lahkub Moskvast, kuid kõik seisused saadavad oma esindaja tsaari tagasi paluma. Tsaar saab endale nüüd suure võimu ning loa äraandjaid surmanuhtlusega karistada. Neid hakkavad jälitama opritšnikud. Maakogu kiidab heaks Liivi sõja jätkamise,  tsaar läheb ise sõjaväe eesotsas Liivimaale. Just sel sõjakäigul on vandenõulased otsustanud tsaari Poola-Leedu kuningale välja anda. Vend Vladimir paljastab aga tsaarile vandenõu. Sõjakäik ebaõnnestub, vandenõust osavõtjad hukatakse mõne aasta jooksul. Liivi sõda aga vaibub, sest sureb Poola-Leedu kuningas Sigismund ning Ivan IV-ndale pakutakse Poola trooni, kuid tsaar ei taha merest loobuda.

III osa:

On möödunud hulk aastaid. Juba on käes 1581. aasta. Poola troonil on nüüd uus kuningas Stephan Bathory. Tsaar Ivan IV saadab oma saatkonna Rooma paavsti juurde, et paavst aitaks Stephan Bathoriga rahu sobitada, sest sõda on maa ära kurnanud, külad on tühjaks jäänud, rahvas nälgib. Paavst saadab omakorda Moskvasse jesuiit Possevino, et meelitada tsaar katoliku usku vastu võtma. Poola kuningas saadab oma sõjaväed Kurbski juhtimisel Pihkva peale. Kurbski on kõiges pettunud: tsaar Ivani pole suudetud kukutada, kõik vandenõulased on hukatud, kuningas ja Poola šljahta aga ei näita Kurbski vastu üles kuigi suurt lugupidamist. Kuid Kurbskil pole teist väljapääsu kui veel kord mõõk oma isamaa vastu tõsta. Pihkva lööb siiski kuningavägede tormijooksud tagasi.

Tsaar Ivan IV-ndal on tekkinud lahkhelid oma poja Ivaniga, mis muutuvad järjest tugevamaks. Poeg tahab ise troonile, räägib, et isa ei oska õigesti valitseda, nõuab sõjaväge, et ise selle eesotsas Pihkvat kaitsma minna. Tsaar kahtlustab teda riiklike saladuste väljalobisemises, näeb tema julmust lihtsate inimeste vastu, näeb ka seda, kuidas poeg laseb bojaaripoegadel end austada kui tsaari. Tsaar Ivan otsustab sundida ka poega endale alistuma, nagu ta on endale alistanud vürstid ja bojaarid. Ning nii järgnebki ägedusehoos poja tapmine. Tsaar elab seda rängalt üle ja kahetseb kibedasti.

Liivimaal on tsaari väed sunnitud taganema. Rootslased piiravad Narvat, ka Poola tungib peale. Uute läbirääkimiste tulemusena kirjutatakse 1582. aasta jaanuaris alla rahulepingule, millega kogu Liivimaa läks Poolale. Et jälle mereranda tagasi saada, selleks otsib Ivan IV sõprust Inglismaaga, tahab kosida kuninganna Elisabethi õetütre Mary Hastingsi ning saadabki kosilased Inglismaale. Samuti saadab ta Stroganovid Siberit vallutama. Kuid keset innukat tegevust tabab tsaari haigus ning peagi järgneb surm.