Nikolai II – viimane tsaar – Michael Paterson

Me mäletame tsaar Nikolaid ja tema perekonda eraelu kujutavatelt fotodelt – tennist mängimas, ujumas, piknikku pidamas –, mis tõid nähtavale peaaegu uskumatu luksuse- ja julgeolekumaailma nii jahtlaevadel kui paleedes. Me otsekui tunneksime neid ning teaksime, et see maailm ja need inimesed varsti kaovad.

Nikolai, tema naise ja laste traagiline elu on painanud kogu maailma kujutlusvõimet.

Tsaar Nikolai valitses üht kuuendikku maakerast, esindades kolmsada aastat kestnud režiimi. Kuigi teda süüdistati demonstrantide tapmises, pogrommide korraldamises ja massilistes vangipanekutes, vapustas tema surm siiski kogu maailma.

Lähedased tundsid teistsugust Nikolaid – ujedat ja leebet, heatahtlikku, vaga, riigile ja oma perele pühendunut, kes andis endast parima oludes, mis oleksid võimekamalegi valitsejale väljakutseks olnud. Ent ära mainitakse ka tema vihaleajavad nõrkused – otsustusvõimetus, visiooni puudumine, vigadest mitte õppimine ja kahetsusväärne suutmatus keeruliste inimeste ja probleemidega vastamisi seista.

Kas see oli Nikolai saatus, seista murrangujoonel vana ja uue vahel ning kutsuda enda jaoks mõistlike tegudega esile maavärin, mis viis surma tema pere ja tegi lõpu Tsaari-Venemaale? Kui nii, siis võib tema ja ta pere lugu olla tragöödia, mis ei lakka kunagi maailma fantaasiat ergutamast