Kaks unelmat - Self made man ja American dream
Self made man on üks vanimaid Ameerika müüte, mis on sügavalt juurdunud inimeste teadvuses. Frederick Douglass määratles esimesena 1859. aastal isehakanud mehe järgmiselt: Self-made men on mehed, kes pole sünnile, suhtele, sõbralikule keskkonnale mitte midagi võlgu, neil puudub päritud varandus või noorelt omandatud hea haridus, nad on need, kes nad on, ilma igasuguste soodsate tingimuste abita, mille abil teised mehed tavaliselt maailmas tõusevad ja suurepäraseid tulemusi saavutavad.
Arvukad tõelised ja väljamõeldud edulood on self-made men usku ikka ja jälle kinnitanud. Ikka ja jälle leidsid isehakanud mehed nagu Benjamin Franklin või Abraham Lincoln tee kõrgetele poliitilistele ametikohtadele, samas kui Euroopas valitsesid endiselt aristokraadid. Benjamin Franklin (1706-1790) loob arhetüübi madala päritoluga inimesest, kes murrab vaatamatult igasuguseid takistusi välja oma päritud sotsiaalsest positsioonist, ronib sotsiaalsel redelil üles ja loob endale uue identiteedi. Võtmeteguriteks on siin visa töö ja kindel moraalne alus. Franklin rõhutab ka hariduse tähtsust. Kui Franklin ei pane suhetele suurt rõhku, siis Douglassi jaoks on need ülimalt tähtsad. Douglass võrdleb indiviidi ja masside vahelist suhet laine ja ookeani vahelisega, kuigi me oleme erinevad nagu lained, sõltume me kõik üksteisest.
Self made man kontseptsioon kinnistus Ameerika kultuuris kodusõja järgsel perioodil. Niinimetatud teine tööstusrevolutsioon oli täies hoos, uued leiutised tegid mehed kiiresti rikkaks ja kuulsaks ning tehased tekkisid näiliselt üleöö.
Pärast isehakanud mehe hiilgeaega sai kontseptsioon mitu tabamust. 1920. aastatel koges Ameerika (õnneks) põgusat vaimustust eugeenikast ja arusaama, et inimese saatuse ja iseloomu määras peaaegu täielikult tema DNA. Idee isehakanud mehest nõrgenes veelgi Suure Depressiooni ajal, kui mehed, kes näiliselt olid teinud kõike õigesti – tegid kõvasti tööd, säästsid ja investeerisid – nägid, et nende varandus ja kõik, mille nimel nad olid töötanud- hävis. Oli raske säilitada usku, et inimese elu jääb tema kontrolli alla.
Kuigi isehakanud mehe populaarsus võib viimasel ajal olla hääbunud, on see taaselustamist väärt. Arusaam mehe isiklikust vastutusest on oluliselt vähenenud ja liiga paljud noored mehed usuvad tänapäeval, et nad on oma olukorra abitud ohvrid.
Peatume põgusalt ka mõnel kirjandusega seotud Self-made menil:
Dale Carnegie, 1888-1955
Väga tagasihoidlikes oludes üles kasvanud, võitles ta oma hariduse ja pedagoogikraadi eest. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkas ta New Yorgis suure eduga seminare pidama. Tema bestselleriteks saanud raamatud “Kuidas võita sõpru” ja „Ära muretse – ela!” ilmusid 1930-ndatel aastatel. Praeguseks on raamatuid üle maailma müüdud üle 50 miljoni eksemplari 38 keeles. Ka pärast tema surma on rohkem kui seitsme miljoni osalejaga Dale Carnegie Training on üks juhtivaid koolitusettevõtteid kogu maailmas.
Walt Disney, 1901-1966
Disney isa oli paras päevavaras ning poisi lapsepõlv möödus vaesuse keskel. Võimalik, et Walt hakkas joonistama, põgenemaks troostitust reaalsusest. Walter Elias Disneyst sai USA filmirežissöör ja -produtsent, multifilmide looja ning metseen.
Koos oma venna Roy O. Disneyga rajas ta Hollywoodis 1923 Walt Disney Company joonisfilmide tootmiseks. Aastal 1955 rajas ta Californiasse suure lõbustuspargi Disneyland. Hiljem loodi sarnased pargid Prantsusmaal, Jaapanis ja Hiinas.
Disneyt peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks meelelahutusäri arendajaks. 1990. aastal lõpetas Disney litsensite andmise teistele kirjastustele ja alustas oma ajakirjade grupi loomist koomiksite trükkimiseks. Disney Publishing Worldwide (DPW) tegevuseks on Disney lugude ja tegelaste tutvustamine läbi Disney parkide, kruiiside, õppevahendite, mänguasjade, videomängude ja raamatute.
Self made man müüdi kõrval levis Ameerikas ka müüt American dreamist, mis seab olulisele kohale inimeste unistuste täitumisel ka riigi osa. Ameerika unelm põhineb iseseisvusdeklaratsioonil, mis ütleb, et kõik inimesed on loodud võrdseteks ja neil on õigus elule, vabadusele ja õnnele. Samuti sätestab USA põhiseadus vabaduse tagamise kodanikule endale ja tema järglastele. Ameerika unelm seisnebki vabaduses, mis annab võimaluse õitsenguks ja eduks, pere ja laste sotsiaalset tõusuks ülespoole, mis saavutatakse raske tööga ühiskonnas, kus pole selleks takistusi.
Alates 1920. aastatest hakkasid paljud kirjanikud, nagu Sinclair Lewis oma romaanis “Babbitt” (1922) ja F. Scott Fitzgerald oma romaanis “Suur Gatsby” (1925), naeruvääristama materialism ja püüdu saavutada Ameerika unelm.
Samas on ameeriklased pidanud F. Scott Fitzgerald ennast koos Zelda Sayre dzässiajastu unelmate paariks ja American dreami kehastuseks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini.
1931. aasta tõi nii majanduskriisi kui ka ähvardava poliitilise kriisi. Autoritaarsus Euroopas oli tõusuteel ja paljud ameeriklased olid mures, et sarnased despootlikud energiad toetaksid ka Ameerikas türanni võimule tulekut. Kirjanik ja ajaloolane James Truslow Adams jõudis järeldusele, et Ameerika oli kaotanud oma tee, hinnates materiaalset edu kõigist muudest väärtustest kõrgemale: raha oli hakatud käsitlema kui väärtust, see polnud enam pelgalt väärtuse tootmise või mõõtmise vahend. Seepärast tõstab ta oma 1931. aastal enimmüüdud raamatus pealkirjaga “The Epic Of America” taas üles Ameerika unelma teema kui unistuse maast, kus elu peaks olema kõigi jaoks parem, rikkam ja täiuslikum.
Inimesed arvavad, et Ameerika unelma püüdmine lihtsustub koos tehnoloogiliste edusammude, infrastruktuuri ja teabe kättesaadavuse, valitsuse määruste, majanduse olukorra ja Ameerika demograafia arenguga. Ameerika unistus on põhiteema paljudes raamatutes janäidendites – näiteks John Steinbecki raamatus “Hiirtest ja inimestest” (1937) ja Arthur Miller näidendis „Müügimehe surm“(1949). Samuti on American dreami läbi aastate ka paljude laulude ja filmide aluseks saanud.
1963. aastal ütles Martin Luther King Jr oma kõnes valgele Ameerikale, et mustanahalised ameeriklased jagavad Ameerika unelma unistust.
Tänapäeval ei jaga mitte kõik ameeriklased mõtet Ameerika unelma võimalikkusest. USA tuntud teletegija, näitleja ja koomik George Carlin on öelnud: “Seda nimetatakse American dreamiks, sest selle uskumiseks peate magama.” Carlin osutas siin suurte ja jõukate ärihuvidele, mis kontrollivad asju ja langetavad kõiki olulisi otsuseid, kuna neil on suurem mõju kui üksikisiku valikul. Ajakirjanik Chris Hedges toetab seda mõtet oma 2012. aasta Pulitzer preemia saanud raamatus ” Days of Destruction, Days of Revolt”.
https://vaimuvara.ee/e-pood/miljonid-eimillestki-e-a-jameson/