Jõule ja jõuluvana oodates

Advendiaeg algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha – 25. detsembril. Tänapäeval on arvatud, et jõulud on jõuluvana ehk Saint Nicholas/Santa Clausi sünnipäev. Vaatamata meil 50 aastaks suuresti katkenud kristlikule traditsioonile, enamik inimesi siiski teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga.

Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles on pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.

4. sajandi alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar.

Eelkristlikul ajal tähendas advent keisri trooniletõusmist, valitseja esimest tulekut mõnda oma valitsuse all olevasse paika. Kristlikus kontekstis märgib advendiaja algus Jeesuse kuninglikku tulemist Jeruusalemma Ladinakeelne adventus Domini tähendab Issanda tulemist. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu- ja loobumiste aeg.

Advendiaja igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal. Tegelikult on ka igal küünlal kristluses eraldi tähendus. Esimesel, teisel ja neljandal advendipühal süüdatakse violetsed küünlad, sest violetne värv tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega. Esimene küünal esindab prohveteid, kes ennustasid Jeesuse tulekut. Teine küünal esindab piiblit ja neljas Ristija Johannest, kes ütles Iisraelis inimestele, et nad valmistuksid Jeesuse õpetuseks. Teisel advendipüha küünla värvus on roosa, mis tähistab Jeesuse ema Neitsi Maarjat.

Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll püha Nikolausil ja tema mälestuspäeval – nigulapäeval. Nigulapäevi on kaks: talvine 6. detsembril ning kevadine 9 mail. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt. Rohkesti on Nikolausest aga legende.

Ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid minna ning ta otsustas raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl nende maja aknast sisse kuldmüntidega koti ning päästis nii tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.

Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolausi säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.

Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Madalmaades oli Püha Nikolausi riietuseks alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja siin omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned. Kiiresti kaotas ta Ameerikas aga piiskopliku väljanägemise ja temast kujunes piipu suitsetav armas vana mees, kes oli riietatud punasesse mantlisse. Ta hakkas sõitma põhjapõdrarakendiga ja tooma mänguasju. 1860. aastal nimetati püha Nikolaus Santa Clausiks. Ja nii jäigi.

Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada, mõnel pool isegi rohkem kui jõulude ajal. See komme on säilinud paljudes Kesk-Euroopa riikides tänaseni. Eriti populaarne on komme panna nigulapäeva eelõhtul taldrik või saabas ukse ette või riputada sukad kaminale, et jõuluvana need täita saaks. Mõnes riigis on jõuluvanal kaaslane, kes võib kohati päris hirmutav olla. Suures osas Saksamaal on see Knecht Ruprecht, Austrias ja osades Lõuna-Saksamaa osades Krampus, selleks võib olla ka Must Peeter või Schmutzl. Abiline toetab jõuluvana kingituste jagamisel või hirmutab lapsi, kes ei käitunud hästi.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades.

Nikolausile on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausile pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.

Eestis on talvist nigulapäeva tähistanud Ida- ja Kagu-Eesti ääreosa õigeusklikud, pidades seda talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Püha Nikolausiga seotuse kohta Eestis kindlad teated puuduvad.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/