Fiktsioon ja tegelikkus - Meelis ja Vjatško
1920.–1930. aastatel, pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja tollase Vabadussõja, mis võideti. Leiti, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotust 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Muistse vabadusvõitlusega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika. Nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.
Eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust on kirjandusteostest enim mõjutanud Mait Metsanurga „Ümera jõel“, Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja Enn Kippeli noorsooromaaniks nimetatud „Meelis“.
„Meelis“ kirjeldab Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Meelis on raamatu järgi Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid ristirüütlid Lembitu poja kaasa ja viisid ta Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Läbi erinevate juhtumiste jõuab Meelis lõpuks tagasi koju Lehola linnusesse.
Üldiselt arvatakse, et Vjatško oli vene päritolu vürst, mõned Läti autorid on arvanud, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais “vanem” ja kes oli venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud. Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega. 1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas. Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.
15. augustil 1224. aastal algab Tartu lahingus, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Vjatško juurde saadeti läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal, samuti suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkuvad lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.
Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati Kippeli „Meelist“ eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma.
Eesti NSV 1951. aasta kunstinäituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuuakse esile Olav Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224.a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Ajakirja „Pilt ja sõna” 1951. aasta detsembrinumbris kirjutatakse: „Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.“
Teos valati 1956 pronksi ning praegusel asukohal Kassitoomel avati skulptuur 1980. aastal, tähistamaks Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva. Väidetavalt sooviti tegelikult märkida selle skulptuuriga hoopis Tartu toona teada oleva esmamainimise 950. aastapäeva.
1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium sega-, mees- ja naiskoorile, 2 baritonile, metsosopranile ja sümfooniaorkestrile “Vürst Vjatško ja vanem Meelis” (tekst P. Anton).
Tartus asuvate mälestusmärkide ja linnasümboolikaga seotud probleemide lahendamise komisjon võttis 1990.a vastu otsuse “Mõningate monumentide ja mälestusmärkide teisaldamisest.” Kunstimuuseumile tehti ettepanek leida teiste seas ka Oru tänava ääres asuvale skulptuurigrupile “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel” nende kunstiväärtuse kohane asupaik.