Anna Karenina 1-2 – Lev Tolstoi, 1978

Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

«Anna Karenina» (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme.

… Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: “Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin.” …