Gustav Suitsu (1883-1956) käesolevat raamatut võiks nimetada kirjandusloo ümbertrükiks lisandustega.
I osa on kordustrükk 1953. aastal Lundis ilmunud ärkamisaegset kirjanduslikku tegevust mõtestavast käsitlusest “Eesti kirjanduslugu I”, mis on nüüdseks muutunud bukinistlikuks harulduseks. Raamat aitab taas tutvustada luuletajana hästi tuntud Gustav Suitsu pisut varju jäänuma poole pealt — teadlasena.
II osasse on koondatud Suitsu ajakirjandustekste Tammsaarest ja Liivist Tuglase ja Visnapuuni. Tollase esseistika tippude, nihilistlikult küünilise Tammsaare ja kosmopoliitse Semperi vahel seistes võib Suits küll minevikuhõnguline näida. Kirjandusloolise mäluvärskendusena on see esinduslik valimik ometi teretulnud.
Suitsu meetodikindel vaateviis annab eesti kirjanduse sõpradele võimaluse kas siis alles omandada või ka lihtsalt värskendada vanu teadmisi eesti kirjanduse ajaloost. Suitsu kirjanduskäsitluse eripära on selles, et vaatleb eesti kirjandust ühes euroopa kirjandusega.
Raamat puudutab järgmisi teemaderinge: kirikukirjandus, kirjandus valgustuse ajal, ärkamisaeg, vanast Eestist lahkumine: Kitzberg, Liiv ja Vilde ning «noorte seppade ajajärk» alates Tammsaarest ja Underist Henrik Visnapuuni.
Raamat puudutab järgmisi teemaderinge: kirikukirjandus, kirjandus valgustuse ajal, ärkamisaeg, vanast Eestist lahkumine: Kitzberg, Liiv ja Vilde ning «noorte seppade ajajärk» alates Tammsaarest ja Underist Henrik Visnapuuni.
Sari: Eesti mõttelugu
