Elumere laenetel. Neli tahedat lugemist – Heinrich Dawid Rosenstrauch

Taastrükk lugudest, mis tänu Juhan Peeglile nägid raamatuna ilmavalgust juba ligi veerandsada aastat tagasi ning ajalehe joone all (kuhu sellised uudisjutud ju tegelikult kuuluvad) veel varem, kusjuures kolmele juba tuttavale jutule (“Elumere laenetel”, “Verine John ehk Sarapiku Juhan” ja “Hambajäljed Suislepa õuna peal” on sedapuhku lisandunud ka neljas – “Jürgen ja Klotilde”. Ja tahaks arvata, et need jutud ka uue põlvkonna lugejate hulgas sama head vastuvõttu leiavad, kui nad nende taatide-memmede juures leidsid, sest – oh imet küll! – asjalood siin maailmas tollest ajast saadik kuigi palju muutunud ei ole, vaid auväärse Heinrich Dawid Rosenstrauchi kirjapandu tundub mõne koha peal justnagu tänasest päevast kirjutatu. Peale selle näitavad tema jutud ka, et Eestimaa rahva seas pole kunagi puudust tuntud kangetest meestest, olgu siis tegemist tulisest armastusest võrsunud luuleridade kirjutajatega (keda küll kunagi pole vääriliselt hinnata osatud ega osata ka praegu), suurte röövlipealikega või kuritegude-uurijatega, mis siis veel rääkida mamsel Roosadest, kes rauge vaimustusega anduvad söe-silmadega võõramaa härradele, kes Apolloni-sarnased välja näevad, aga paraku hiljem lihtsalt kodukasvatatud petiseks osutuvad, või kaunitest Santa Krutsi roosidest, keda igas isamaises trahteris ja kallilt kodumaalt võõramaale sõitvas laevas kohata võib.

Mõned kirjutajad on H. D. Rosenstrauchi jutte küll paroodiateks püüdnud liigitada, aga sellega ei taha siinkirjutaja nõus olla, ehkki paroodia on kirjatükk, mida paljude asjatundjate arvates ainult headest kirjatöödest teha saab. Aga siis peaksid ju paroodiad olema ka need rahvalikud teatritükid, mida alles üsna hiljaaegu peaaegu kõikides Eestimaa teatrites mängiti, olgu need siis pärit Koidula, Kunderi või veel kellegi kolmanda (näitekse Eduard Vilde) sulest, ja mida etendati ikka nii, nagu tükke just tollel kaugel ajal ette kanti, mil nad ka kirja pandi. Ning kergeusklikke inimesi, kes niisugust komejanditegemist vaatama kippusid, oli palju. Rahvatükkideks neid nimetatigi.