Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki “kollektiivsest hingest”, mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.
Väidetavalt oli tema teos “Hulkade psühholoogia” lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual.
