Jäälätted – Bernard Kangro, 1990

Bernard Kangro Tartu-tsükli esimest romaani „Jäälätted” võib lugeda mitmes võtmes. Ühelt poolt annab see kireva pildi üliõpilaselust 1930. aastate Tartus. Teisalt aga pakub teos võimaluse mõelda pagulaste mälutöö üle.

Peategelaste käikude ja arutluste taustal avaneb kilde 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilas­elust: tänavatelt ja Toomemäelt, tudengitubadest, loengusaalidest ja kohvikutest, sellest kirjandustudengite teisest ülikoolist. Siiski ei ole „Jäälätete” peamiseks sihiks kadunud linnaruumi kaardistamine. Nagu Karl Ristikivi on märkinud, ei ole Kangro püüdnud tabada isegi mitte „Tartu vaimu”, vaid midagi veel üldisemat – Ristikivi pakub sellele nimeks „Tartu hing”. Selles hinges on teeseldud blaseerumise ja skeptikumuige varjus peidus naiivne uudishimu ja rahutud eneseotsingud.