Jumalaema kirik Pariisis – Victor Hugo, 1982

Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kaunis ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult.

Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Neljas trükk