Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal… Eesti mälu – Artur Rinne, 2010

Artur Rinne mälestused on ilmunud kolmes köites «Kui ma olin väiksekene», «Laulud ja aastad» ja «Ja kägu kukub raal…» ning olid tollal suunatud eelkõige eesti pagulastele. Varalahkunud emale pühendatud teoses jõuab laulja tagasi vaadata suurele osale oma senisest eluteest, vestelise ja humoorika stiili taga peituvad nii avalikus kui ka eraelus teha tulnud valikud. Tollase tsensuuri tõttu on mälestusteraamatust välja jäänud sõja- ja vangilaagriaastad.

Artur Rinne on olnud Eestis üks populaarsemaid lauljaid ehk nagu ütleb ka temast rääkiva filmi pealkiri – «Meie Artur», keda vähemalt Nõukogude ajal teadis vist iga eestlane. «Mets mühiseb», «Kuldne kodukotus», «Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub», «Vana vokk» ja paljud teised laulud kõlasid vanema põlvkonna kõrvus veel vanadelt heliplaatidelt ja raadioaparaatidest. Rinne isikut saatis eestiaegne varjund ning Nõukogude vangilaagris ellu jäänu ja sealt tagasi pöördunu salapära. Narvas 25. novembril 1910 vedurijuhi pojana sündinud Rinne õppis Tallinna konservatooriumi lauluklassis ja oli 1929. aastast Estonia ooperikoori laulja ja solist, seejärel Esto-Muusika äris teenija ja Saksa ajal taas Estonia solist. Pärast sõda oli Rinne Vanemuises lavastaja ja ka riikliku filharmoonia solist. Vangistati aga 1950. a ning süüdistatuna Saksa sõjaväes teenimises ja Nõukogude-vastases agitatsioonis, mõisteti 25 aastaks sunnitööle ja viieks aastaks asumisele. Arhangelski oblasti vangilaagris tuli tal õnneks olla vaid 1955. a lõpuni, misjärel ta töötas Eesti Televisiooni ja Eesti Telefilmi režissöörina ning seejärel taas filharmoonia solistina. Artur Rinne suri 31. jaanuaril 1984 Tallinnas.

Sarja Eesti mälu 5. raamat