Külmale maale – Eduard Vilde, 1976

1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad.

«Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on «Külmale maale» saanud väga populaarseks.

Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus.
On talv. Jaan ei leia tööd. Ta hävitab viimased loomad. Näljasurm ähvardab perekonda. Ja jälle pakuvad sõbrad Kohi-Kaarel ja Kõverkaela-Juku kerget teenistust- varjata varastatud kraami. Üks sõrm on pahele antud, kiiresti järgneb nüüd terve käsi. Jaan jääb ilma oma aususest, kuid perekond elab talve üle.