Aimée Beekmani raamat käsitleb inimese võitlust lagunemise, üksinduse ja lootusetuse vastu. Peategelane Jaava elab lagunevas majas, mis sümboliseerib tema sisemist seisundit ja ühiskondlikku tausta. Romaani tonaalsus on tume, poeetiline ja introspektiivne, peegeldades 1970. aastate ühiskondlikke pingeid ja isiklikke murdekohti.