Enn Vetemaa romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika- psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda- kohati isegi lõbusas toonis- inimloomuse kummaliste tahkude üle ning juhib tähelepanu XX sajandi heitlikest rütmidest tuleneda võivale vaimu saastumisele.
