Enn Vetemaa “Monument” (1965) on üks Eesti kirjanduse modernismi verstaposte — terav, satiiriline ja psühholoogiliselt sügav lühiromaan. Monument ei ole ainult füüsiline objekt, vaid sümbol eneseupitamisest ja ideoloogilisest manipulatsioonist. Peategelane kehastab nõukogude nomenklatuuri, kelle moraal on paindlik ja eesmärkide nimel kõik lubatud. Vetemaa ei paku lihtsaid vastuseid — lugeja peab ise otsustama, kas peategelane on tragöödia või farss.