Mõrv number kolmeteistkümnendas – Albert Conroy

Ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, kui kaua juba olid nad mind hoidnud väikeses ruudukujulises keldrikorruse ruumis. Selle massiivsetest betoonplokkidest seintes polnud ühtegi akent. Ka metallukses ei olnud mingit ava. Ja kui uks hetkeks avati, oli näha ainult koridori kunstlikku valgust. Toa ainus valgusallikas oli suunatav lamp tühjal laual. Lamp oli seatud nõnda, et alasti pirni ere valgus mulle otse näkku paistis. /—/