Kivisildnik on eesti kirjanduse õnn ja õnnetus. Ta tühistab ja taasloob seda ühekorraga. Autorina kõnnib ta nii omadest kui võõrastest tekstidest sisse ja välja, võttes kaasa, mis meeldib, et kasutada leitut hiljem nurgakivina oma loomingus. Tema käes saavad kulunud sõnadest lumepallid, mis teel laviiniks kasvavad.
