Šolem Alejchemi kuulsus põhineb eelkõige tema episoodidest koosneval romaanil «Piimamees Tevje», mille monoloogid ilmusid eri väljaannetes ligi 20 aasta vältel.
Kõigi lugude prototüübiks on olnud Kiievi suvitajatega – nende hulgas oli ka Rabinovitšite perekond – kaubitsenud juudi rändkaupmees, kes peale toiduainete tõi kirjanikule ka rikkalikult külauudiseid ja tähelepanekuid oma elust. Vahetpidamatu lobisemise oskas ta rüütada vaga õpetusega, pikkides arutlusi tsitaatidega Piiblist, Talmudist ja midrašist – nii ehtsate kui ka isetehtutega. Autor on valanud vana juudi kolportööri monoloogid imelise rütmikaga keelde, mille võlu igas tõlkes paratamatult kaduma läheb. Tevje arutlused on küllastatud vanasõnade, kõnekäändude ja rahvatarkusega – samuti nii ehtsate kui ka isetehtutega -, millest kõigele ei õnnestu vist üldse leida sisulisi vasteid teistes keeltes ja teistes kultuurides.
