Kollane maja – Mait Ando Raun

Sa hoiad käes seda paksu raamatut. Tema lehed krabisevad Sinu sõrmede all. Kui Sa otsid siit lõbu, siis võid panna raamatu tagasi letile või riiulile, sest selles raamatus ei ole juttu armastusest.

Raamatu peamine väärtus on, et loo, mis siin kirja pandud, rääkis mulle (järelikult Sinulegi) kunagi üks joodik õllesaalis “Humal”. See oli suur, kollane, isegi hirmus maja. Ta alustas jutustamist juba aastal 1982 – enne kui see lugu üldse lõppes – ning jätkas vaheaegadega 1985. aastani. Kahjuks jäi toonases suminas palju üles kirjutamata, osa tekstist hävis järgnevate tormiaastatega. (Aeg oli siis teistsugune kui nüüd. Milline? Kui Sa elasid sellel ajal Tartus, siis vahest mäletad, kui mäletad.) Minu ülesandeks sai ajalehe väljalõige vahelekleepimine, kuid siis – tänu uuele ajale – tekkis mul kiusatus lisada muudki liigliha; loodan südamest et joodik ei pahanda selle peale.

Enim on see lugu retrospektiiv – asi, mida mina ja Sina vist küll kõige rohkem vihkame. Joodik ise liigitas ta etnograafiliseks romaaniks, ent hoiatas silma pilgutades ette, et kõik on õige ainult teatud piirini. Sündmused on õiged. Õiged on ka seigad peategelase, müürsepp S. Sammalsoni (1960-2043) elust. Kuid õige ei ole nende toimumise koht: linn nimega Tartu on välja mõeldud.

Kõige hullem ongi, kui Sa ei tea kohta. Seetõttu ei tea, mida uskuda, puudub tugipunkt. Aga olgu! Igatahes andis nimetu joodik meile Sinuga palju väärtuslikku, mis kõik on selles raamatus, mida Sa hoiad praegu käes ja mille lehed krabisevad…

Sisu:
“Vaatas uhkelt, upsakalt ringi: ta oli veel kainem kui enne. Oli ka, mida vaadata! Mitmel olid näo ära pööranud ja seisid kummargil, pead all, nagu vigurküünlad, keegi hoidis pead kätega kinni. Enamik istus surnukahvatult; nende jalad värisesid. Üks klaas oli kukkunud käest, põrandal olid killud. Jaa, kolm pudelit minu heaks välja laduda, see võib küll kitsipungad tappa! parastas Samuel neid silmitsedes. Ta tegi edeva kummarduse, nagu ikka tehakse pärast õnnestunud etendusi ja autasustamistel, isegi plaksutas endale, sest keegi teine ei taibanud seda teha. «Jooks veel,» ütles ta suud lakkudes. «Sa ise ütlesid, et sa ei taha praegu,» pomises tema sõber ajalootudeng värisevate huultega. «Aga ma tahan, mul on südames valud, ma suren, kui te kohe ei anna!» irvitas ta — ning kahmas vigurdades näiliselt südame järele, kuid tegelikult püüdis tabada poolikut viinapudelit taburetil.
Ta jõudis pudelit juba sõrmeotstega riivata, ent siis… siis seda enam ei olnud… Samuel vaatas taipamatu näoga teistele otsa; keegi ei vaadanud talle otsa… Ta sisemus muutus kuumaks, kõhus mulises armsalt, ta otsustas, et sellestki piisab, kas on üldse rohkem vaja, heade inimeste juures saab alati, ta mõtles, et läheb ära heade inimeste juurde. »Ära siit!» hüüdis ta. »Ära sellelt täikraede maalt!» Talle suruti käsi suule ning öeldi manitsevalt: «Samuel, ära kõnele nii, see toob halba meile kõigile, ka sinule lõpuks, olgu su soosijad kui tahes vägevad, heida parem magama, näe, see seal on sinu voodi.» Ah nüüd oli talle antud juba ka voodi! Ta ei vaadanud selle poolegi, ka mitte rääkija poole, sellega käis asi lihtsalt, selle tõukas ta nagu tuulemütsikese kõrvale. «Eest, pask!» torises Samuel. Et sellest solvangust jäi väheks, siis heitis veel tuppa umbmäärase sajatuse: «Eesti pask!» Ning tuikus naeru lõkerdades uksest välja.”