Põrgupõhja uus Vanapagan – Anton Hansen Tammsaare, 1946

“Põrgupõhja uus Vanapagan” on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

…  «See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud – hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha – sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead.»
«Küllap vist.»
«Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?»
«Aga kui ma olen Vanapagan,» vastas Jürka.
«Peab siis Vanapagan õndsaks saama?»

III trükk