“Tõeliselt segast ei peata miski,” seisab ühes Klaus-Peter Wolfi raamatus. See lause tundub sobivat ka tema enda iseloomustamiseks. Lisaks viiekümnele lasteraamatule on Wolfi sulest ilmunud tosin romaani ja novellikogumikku ning rohkem kui kuuskümmend filmistsenaariumi. Oma tööde eest on ta saanud hulgaliselt auhindu.
“Purgiõlu ja frikadellide” tõepärasuse huvides elas Wolf aastaid kriminaalses noortebandes.
“Kui tahad kampa lüüa, pea meeles – meil hoitakse kokku. Oleme üks punt. Viimne kui üks. Kui kellelgi tüli tekib, lähevad kõik appi. Ja mina olen pomo. Mitte sellepärast, et ma kõva kakleja oleksin, vaid et mul jookseb jutt paremini. Sinna pole midagi parata. Selge? Minu sõna maksab. Kui tulevad võmmid või kui peab midagi ette võtma, räägin mina. Alati ainult mina. Võid kutsuda mind bossiks, bossiks või El Ringoks. Ja võta teadmiseks, et me jagame omavahel kõike. Nutsu, jooki, kõike. Ka tüdrukuid. Selge? Kuid teiste meeste kuklitest hoia eemale, muidu läheb sitasti.”
