Serengeti ei tohi surra – Bernhard Grzimek, Michael Grzimek, 1978

Serengeti rahvuspark asutati 1940. aastal 1 450 000 ha suurusel territooriumil savannikaitsealana, millele 1950. aastal lisandus Ngorongoro kraatri vulkaaniline massiiv (780 000 ha).

“Siin ma nüüd olen, nelikümmend kaheksa aastat vana, istun 1957. aasta 11. detsembri sombusel hommikul meie ühemootorilises lennukis ja lendan 200 meetri kõrgusel piki Reini lõunasse, Sveitsi poole. Kollased propellerilabad joonistavad kumera tuuleklaasi taga hallrohelisele maastikule läbipaistva tuhmi ringi. Vasakul libiseb meist 200-kilomeetrilise tunnikiirusega mööda Mägimaantee. Mitte õitesse uppuv nagu varasemate rõõmsate kevadiste sõitude ajal, vaid tühi, külm ja nukker. Lennuki üks juhis on minu ja teine mu kõrval istuva poja Michaeli põlvede vahel. Minu käe kerge surve õõnsa metallkangi mustaks värvitud ümmargusele otsale kallutab paremat tiivaotsa alloleva detsembrimaastiku poole ja lähendab meid Reinile. Piki jõge lennates ei saa meie lennuk teelt eksida ja meil on aega mõtisklusteks. Ma olen veidi rõhutud meeleolus. Meil seisab ees 10 000 kilomeetri pikkune lend üle Vahemere, kõrbe, Egiptuse ja Kesk-Aafrika teisele poole ekvaatorit. Frankfurdi ja New Yorgi vaheline lennuliin on samal ajal ainult ligikaudu 7000 kilomeetrit pikk.”

Raamat sarjast ” Maailm ja mõnda“.