Väike Illimar – Friedebert Tuglas

“Väike Illimar” on Friedebert Tuglase 1937. aastal ilmunud autobiograafiliste sugemetega lapsepõlve kirjeldav romaan, mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

Romaani sissejuhatuses kõnetab autor endas kunagi elanud last: “Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnistanud. Ja nii oli õnnelik ka su elu ses nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde! Sule kõrvad ja kuulata! On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses…”

… Kogu korteris oli täiesti vaikne. Ainult vana kell käis aeglaselt ja mõni unine kärbes sumises aknal. Nähtavasti olid kõik välja läinud, isegi ema tolle ikmeliku väikevennaga – kui see tõesti oli olemas. Illimar oleks muidu säärastel puhkudel ikka katseks hüüdnud. Täna aga takistas teda käsitamatu ettevaatus.
Ta kuulatas veel mõne aja ja tõusis siis tasakesi. Niisama tasakesi rõivastus ta ja jäi siis mõttesse. Tagatuba näis miskipärast ometi kahtlasena, hoolimata vaikusest. Kas ei viibinud seal siis keegi, niisama vaikselt nagu tema siin? Otse kogu kehas tundus mingit imelikku aimust. Ja ta hiilis peaaegu kikivarvul sinna.
Tõsi, ema lamas oma voodis, silmad kinni ja magas. Ta oli niisama kõhn kui eile õhtulgi, kuid ometi mitte nii kahvatu. Ta oli nähtavasti puhanud ja isegi pisut puna liikus ta põskedel. Ning paljas ema nägemine kindlustas jälle Illimari imelikult kõikuvat julgust. See oli siiski pide, millest võis elu kahtlastel juhtudel kinni haarata. …